Euro värk ja Eesti asi

URMI REINDE,      10. märts 2004


Euro värk kogub tuure. Seadused viiakse vastavusse, hinnad tõusevad lakke, liitumine vormistatakse töörahva pühal 1. mail ja valimised toimuvad omandireformi 13. aastapäeval 13. juunil. Loodetavasti käib Euro värk sama pikatoimeliselt nagu lõppematu omandireform, kus omanike ja üürnike kulunud teema on sujuvalt asendunud märksa peenema riigimaade munitsipaliseerimise teemaga.
Erakondade värvituvõitu siseelu võtab järjest kirkamaid toone. Showpartei Res Publica peibutab kassiarmastajaid, Isamaaliit pole tosina aasta jooksul leidnud enda hulgast paremat poliitikut kui Erki Nool. Hea eestikeelse nimega Mõõdukad globaliseerusid üleilmseteks sotsiaaldemokraatideks ja Reformipartei sokutab oskuslikult võluvaid persoone Kallast ja Ojulandi euromasinavärgi soojadele kohtadele. Rahvaliidu suured sõnameistrid Jaak Allik ja Maimu Berg esinevad kordamööda löövate pamflettidega küll meedias, küll Riigikogu kõnetoolis, ja Keskerakond nimetab ennast intervjuudes küpseks erakonnaks, kes polemiseerib pikalt, kaalutleb kaua ja teeb tasakaalustatud otsuseid. Iseasi, et mõnele käredamale keskerakondlasele võib lõputust keskel olemisest isu täis saada ja traditsioonilisust nimetab ta siis üleküpsemiseks. Siis võib kõrbelõhn kaugemale ulatuda, mispeale erakonna alustalad erutuvad ja hakkavad mõistust koju kutsuma.

Igav pole kellelgi, isegi mitte presidendil, kes pärast kahe ja pooleaastast valitsusaega märkas, et sisuline ja tõeliselt autoriteetne võim riigis on tema käes. Peremehe (ja perenaise) kindla käega juhitud riigi 86. sünnipäeva tähistamine, eriti aga "sekkumine Eesti riigi siseasjadesse" ehk lahtiste valimisnimekirjade idee parlamenti tagasikupatamine näitab, et Kadriorg püüab Euro värki ja Eesti asja omal kombel seostada. Et päevapoliitikute mõnusasse pessa torgatud ora tõeliselt kuumaks osutus, näitab vähemasti selle nädala leilisaun Riigikogus.
Mida teeb aga kodanik? No kodanikku ei huvita lahtised ega kinnised nimekirjad absoluutselt. Ja üldse on kahtlane, mitut inimest Eestis kogu see eurovalimiste kampaania soojaks kütab. Näib, et ainult parteilasi ja nende lähikondlasi, keda ühe loenduse järgi tuli kokku 14 protsenti. Kõiki ülejäänuid eestiasjalisi jätab Euro värk täitsa külmaks.

Kodaniku elu kulgeb omasoodu, kusjuures suurt põhjust traagikaks tal ei ole. Lapsetoetus kahekordistus, vanemapalk kehtestus, maksuvaba palgamiinimum tõusis, aprillis saavad raha kätte pensionärid ja õpetajad, alla nelja-aastastele lastele taastati tasuta ravimid ja vististi tänu varemtundmatule respublikaanile Reet Roosile suurenes sada protsenti ka elatisraha miinimum - internetisuhtumise järgi otsustades ei saa osa seltskonda ikka üldse aru, kui palju head tõi see tegu tuhandetele rongaisade lastele.
Kõike seda polegi nii vähe. Poliitikutel on, mida aktivana ette näidata, möödus ju märtsi alguses alles üks aasta Riigikogu valimistest. Eeldatavasti on ees veel kolm. Kuid täna ei oska ükski hiromant ennustada, mis selle Eesti asjaga Euro värgis edasi saab.

Kui kodanik üritabki riigi suhtes optimisminatukest ülal hoida, siis isiklikku pangaarvet tudeerides tõmbub kulm kipra. Mitte et ei oska oma lõputute vajaduste nimekirja ohjeldada, vaid väljaminekute pool kasvab ju tahtest ja pingutustest sõltumatult. Autokütus, suhkur, toasoe ja elekter panevad aluse kogu ülejäänud majandusele. Kui nende hinnad kõik paisuvad, ei ole kasu sellest, et palgale lisandus maksuvaba miinimumiga 104 krooni. Samas ei teinud mitte ükski erakond avaldust tolli-maksuameti peadirektori 80 000-kroonise kuupalga suhtes, mis on selgelt üledoseeritud europipar lahjas eesti supis.

Üha rohkem kratsib kodanik kukalt, kuulates poliitikute õigustusi ja ilukõnesid, mõõtes skeptiliselt uusi iidoleid, keda meedia meile päev-päevalt näkku paiskab, ja üritades äraproovitud talupojamõistust eurokammaijaale vastu seada. Kodanik lähtub isiklikust formaalloogikast ja jõuab otsemat teed riigitugede kõigutamiseni. Et kas nii väikest riiki nagu meil on õieti võimalik ülal pidada ja kinni maksta? Kui me õigustame, et arstid, bussijuhid, teadlased ja kalkunikitkujad peavadki ära minema, sel lihtsal põhjusel, et Euro värk on rikkam kui Eesti asi, siis milleks riik kui selline üleüldse? Kellele, lubage küsida? Võib-olla tunnistaks ausalt, et olemegi pigem halenaljakas provints, siis oleks püüdlemine metropoli poole vähemalt õigustatud.
Kui veel mõni aeg tagasi oli 100 krooni suur raha, siis täna on koidula pudenenud peenrahaks. Koidula sõnum "eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta" on enesekindlalt asendunud uue poliitilise suundumusega "Euro värk ja Eesti asi, kes neid jõuaks lahuta".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)