Kõige eest, mis Eestis sünnib, vastutavad Riigikogu ja valitsus

ARI VÄLJA,      23. oktoober 2002


Elu, sealhulgas sotsiaalses-ühiskondlikus plaanis, on alati olnud võitlus võimalikult soodsa positsiooni ja elukvaliteedi tõusu pärast. Nagu massiteabest teame, on kõige raskem töö ja kõige pikemad tööpäevad põllumajanduses. Eriti Eestis on põllumajanduse kõrval jätkuvalt kõige madalamalt tasustatud kõik need tööd, mis on kogu ühiskonna eksisteerimiseks eluliselt vajalikud: õpetajad, kauplusemüüjad, tervishoiutöötajad, politsei jpt.
Iseregulatsioon on turumajanduse tähtis komponent. Kuid täieliku iseregulatsiooni propaganda võrdub anarhiale üleskutsumisega. Riigi osa eitamine või minimeerimine viib ahnuse ja egotismi vohamisele, rahva ja tervikliku ühiskonna huvide eiramisele. Lõpuks näeme, et oleme tekitanud banaanivabariigi, kus on väike ülirikaste klikk, ülejäänud on vaesed, välismaiste firmade teenrid (= orjad).
Eestis on tugev tendents banaanivabariigiks muutuda. Et seda ei juhtuks, peab kogu rahvas, aga eriti haritlaskond, ärkama ja tegutsema.
Muidugi võidakse öelda, et näete, kas pole kogu aeg jutlustatud headusest, karskusest, altruismist, aga ikka on meie ümber nii palju kurjust ja halba!
Nojah, aga see on igikestev protsess. Sest nii headus kui ka kurjus on ju inimestes endis. Niikaua, kui kestab inimkond (M. Nostradamuse järgi aastani 7050), käib võitlus ja ainult nii ongi tagatud tasakaal.
Ahnuseks, egoismiks ja kurjuseks pole mõistust vaja. Selleks aga, et tagada ühiskonna optimaalne funktsioneerimine demokraatia tingimustes, tuleb rakendada kogu riigi kasutuses olev ajupotentsiaal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)