Riik on sundüürnikele võlgu

 Taasiseseisvumisel läbi viidud omandireform pidi looma eeldused turumajandusele üleminekuks. See reform puudutas igat Eestis elavat inimest. Aastate jooksul oleme näinud, kuidas erinevad võimulolijad on üritanud hoiduda tõerääkimisest ja faktide avalikustamisest. Omandireformiga, eriti korterite erastamisega-tagastamisega kaasnenud ebaõiglusest, inimlikest kannatustest ja paiguti isegi kuritegelikkusest on tavapäraselt vaikinud ka peavoolumeedia.

Omandireformiga tehti kodutuks üle Eestimaa vähemalt 40 000 eesti perekonda, kus kasvasid lapsed ning kus veetis vanaduspõlve Eesti vabanemise nimel elanud ja töötanud eakas põlvkond. Kui korrutame need perekonnad pereliikmete arvuga, näiteks keskmiselt kolmega, saame üle 100 000 inimese, kellelt vabanenud Eesti Vabariik võttis ära reaalse vara – kodu, eestlasele ainuomaselt kalleima vara. Neid inimesi hakati rahvasuus nimetama sundüürnikeks.

 Ise me seda terminit, ausalt öelda, ei armasta – peame end jätkuvalt Eesti Vabariigi kodanikeks, riigi maksumaksjateks ja vastutavateks selle riigi hea käekäigu eest. Kahjuks meisse samamoodi suhtutud ei ole.

 Sundüürnikelt võeti seadusega ära omandiõigus elamispinnale, mille nad olid saanud seaduslikult.

 Sundüürnike kohta ei kehti võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset. Nagu said kõik teised. Kes erastas nõukogude ajal ehitatud elamispinna (mille loomisse olid muide panustanud ka sundüürnikud oma tööga ja maksudega), kes erastas kooperatiivkorteri ja sai tasuta kaasa maa ning koos sellega kinnisvara. Kes sai tagasi metsi või maid. Sundüürnikud olid elanikkonna ainus osa, kellelt midagi ära võeti. Ja see „midagi“ oli nende kodu, tavaliselt ainus vara, mis neil oli.

 Sundüürnikud maksid oma maksudest ju kinni ka selle omandireformi, mis nende endi puhul võttis nii koletu vormi.

 Riik ei ole neile tänini mitte midagi vastu andnud. Ei teist elamispinda, kuhu elama minna, ei raha kompensatsiooniks. Selle asemel jagati seadusvastaselt (omandireformiseadus seda ei lubanud!) maju ja kortereid lisaks veel baltisakslastele, kuigi Saksa riik välistas oma osaluse selles „hankekampaanias“. Seega oli see vaid ühe ahne pundi isetegevus, taas meie väikse rahva paljukannatanud inimeste arvel.

 Just see ülekohus on siiani heastamata. Riik ei ole püüdnudki midagi teha ega ole ilmutanud mingitki initsiatiivi omaenda maksumaksjatele tekitatud materiaalse, eriti aga moraalse kahju kompenseerimiseks, kuigi igasugune õigus alates Rooma õigusest kuni nüüdisaegse Euroopa õigussüsteemini seda eeldab. Riik, mida on juhtinud Isamaa(liit), Koonderakond ja Reformierakond, isegi ei tunnista oma repressiivset käitumist. Reformiministrina juhtis kogu protsessi mäletatavasti Liia Hänni, tänane sotsiaaldemokraat – see partei äsja panustas oma valimiskampaanias A. H. Tammsaarele, kes on kirjutanud eestluse alusteose „Tõde ja õigus“… Niipalju siis silmakirjalikkusest.

 12. märtsil 2014 võttis Riigikogu vastu „Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse”. Sellega tekkis võimalus pöörduda parlamendi poole kollektiivse avalduse, märgukirja või petitsiooniga, millele on alla kirjutanud vähemalt 1000 inimest, kohustades rahvaesindajaid seda menetlema.

 Lähtudes sellest tõstatame siinkohal avalikkuses valusa teema: omandireformi käigus kahjustati teravalt Eesti kodanike seadusega kaitstud huve ja toime on pandud suur ülekohus, mis nõuab heastamist. Kavatseme oma õigustatud nõudmised esitada Riigikogule.

 PEETER TEDRE, Eesti Üürnike Liidu tegevdirektor

 Kas Sina oled juba andnud allkirja õigluse toetuseks?

Eesti Üürnike Liit pöördub Teie poole palvega aidata otsustavalt kaasa meie algatatud allkirjakogumise aktsioonile! Infot saab Üürnike Liidust (Tallinn, Sakala 23A, tel 62 72 910). Allkirjade kogumise lehti saab välja printida ka meie kodulehel www.kodueest.ee .

 Iga allkiri on tähtis, iga abi on teretulnud, igal omandireformi ohvril on õigus loota õiglust!

 [pildiallkiri]    HELLE KALDA on vedanud üürnike liikumist üle 10 aasta, teinud seda linnavalitsuse ja Riigikogu töö kõrvalt. Ta ütleb, et enne ta järele ei jäta, kui riik tunnistab oma viga ja vabandab kodudest välja aetud inimeste ees. „Eestis puudub igasugune eluasemepoliitika. Ainult paar omavalitsust, eesotsas Tallinnaga, on ehitanud kortereid – varem sundüürnike terava koduprobleemi lahendamiseks, nüüd arstidele-õdedele, õpetajatele, varsti ka noortele peredele. Ükski valitsus pole pidanud vajalikuks eesti perede koduloomist toetada. Seda teeb ainult Keskerakond,“ kinnitab Üürnike Liidu esimees ja Mustamäe linnaosa vanem. Arhiivifoto

Jaga |