Küüditatud külas paadipõgenikel Rootsi

MARE RUSSAK,      29. juuni 2005


Murtud Rukkilille Ühing korraldas juuni algul oma liikmetele reisi Rootsimaale, mis kandis nimetust „Mööda paadipõgenike radu". Enam kui nelikümmend inimest Eestimaa erinevatest paikadest sai kokku Tallinna sadamas, et alustada teekonda üle Läänemere. Sama teed läksid paadipõgenikud 1944. aastal.
Reisiseltskond koosnes Võru, Valga, Viljandi, Tartu, Tallinna ja Harjumaa inimestest, Siberisse sundasumisele saadetutest ja nende pereliikmetest. Murtud Rukkilille Ühingu esimees Enno Uibo oli kogu ettevõtmise hoolikalt kavandanud.

Kui laev Stockholmi sadamasse jõudis, viis Tensi Reiside giid Kristel meid kõigepealt mere kaldal asuva Vabaduse värava juurde, mis on püstitatud tänutäheks Rootsi riigile, kes võttis pagulased vastu. Nende järeltulijad on saanud siiani selles riigis elada ja töötada. Kõik me läbisime selle kitsa värava, millel on kiri: Eestlaste ja eestirootslaste tänu Rootsi rahvale. Anno 1994.
Reisijuht märkis, et see reis on väga eriline, sest meie eesmärk oli kohtuda paadipõgenike ja nende järeltulijatega.

Kõigepealt tutvusime Stockholmi Eesti kooliga, kus direktor Jaan Seim näitas meile kooli, milles praegu õpib ligi 200 õpilast. Koolitöö toimub küll Rootsi õppeprogrammide järgi, aga eesti keel on õppekavas.
Edasi ruttasime Stockholmi Eesti Majja, kus meid ootas kaetud lõunalaud ja perenaine, kes tutvustas selle maja tegemisi. Palju aastaid said just seal pagulastest Eesti kultuuritegelased kokku. Kohale olid kutsutud mõned väliseestlased, kes mäletasid paadipõgenemise aegu – nii said muljeid vahetada Siberis käinud ja paadipõgenikud.
Õhtupoolikul sõitsime bussiga läbi Lõuna-Rootsi. Pika sõidu vältel kuulsime reisijatelt Siberi-muljeid. Laul saatis kogu seda teekonda, lauldi ka laulu „Seal Siberis Baikali taga". Oli neid, kes laulusõnu otsast lõpuni mäletasid.

Väikelinnas Alingsasis võtsid meid vastu kaks eesti soost meest. Jüri rääkis vabalt eesti keeles, kuigi oli Rootsis sündinud. Saime teada, et Jüri isa oli pärit Kundast, aga üle mere oli põgenenud Jumindalt. Jüri töötas Volvo tehases arvutispetsialistina, tema pojad rääkisid ka eesti keelt. Tema hakkaski meile giidiks. Bussijuhi vahetas välja teine mees, kes sai küll eesti keelest aru, aga ise ei rääkinud.

Teise päeva veetsime Göteborgis. Samal õhtul ootas meid kohalikus pastoraadis hulk eestlasi, kes pakkusid meile rootsipärast toitu. Igasse lauda istus ka üks väliseestlane. Juhtus nii, et Kuusalu inimeste hulka sattus mees, kes oli pärit Viinistult. Räägiti selle kandi ühistest tuttavatest inimestest.
Meeldiva üllatuse valmistas meile väliseestlaste kolmanda põlvkonna esindajate väike kontsert. Jüri poeg ja meie lauas istunud mehe tütar olid kokku pannud väikese kava, kus kõlasid nii vaimulikud kui ilmalikud laulud.
Eestlaste reisiseltskond võttis samuti üles lauluviisi ja nii lauldi juba üheskoos mõned isamaalised laulud. Kuigi saatus on eestlased mööda maailma laiali viinud, tunnetasime tol õhtul seda, mis meid kõiki seob ja on väärtuslik.

Kolmandal päeval nautisime bussiaknast Rootsimaa kaunist loodust: järvi, kaljusid, väikesi punaseid majasid, õitsvaid rododendroneid. Meeldejääv oli käik väikelinna Grännasse.
Eriline oli see reis ka bussijuhile ja giidile, kes tähistasid oma 10. pulma-aastapäeva. Samuti pole just igapäevane, et bussijuht sõidu ajal luuletusi loeb. Kuigi Stockholmi jõudes jooksime läbi ka kuningalossist, jäid sellest reisist meelde just inimesed, kellega kohtusime ja kes meid nii kenasti vastu võtsid.

FOTO. Kunagised küüditatud Stockholmis Vabaduse värava ees. Foto: ERE UIBO

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)