Nädala juubilar GRIGORI POTJOMKIN 270

Potjomkin oli lapsest saadik väga edasipüüdlik ja usin ning temast sai üks parimaid õppijaid Moskva Ülikoolis. Juba 16-aastaselt määrati ta ratsakaardiväkke.

Katariina II pilk jäi Potjomkinil peatuma paleepöörde ajal, kui mõrvati keiser Peeter III. Keisrinna tegi Potjomkinist kammerjunkru ja kinkis talle  veel 400 talupoega. Potjomkin oli Peterburis mitmes ametis ja sai 1768. aastal isegi kammerhärraks, kuid aasta hiljem läks vabatahtlikult Türgi sõtta, kus paistis silma vapruse ja tarkusega.

1770. aastal tuli Potjomkin tagasi Peterburi, kus püüdis saavutada keisrinna soosingut. 1774. aastal ülendatigi ta kindraladjudandiks ning Preobraženski polgu alampolkovnikuks. Välismaa saadikud nimetasid teda tollaseks kõige mõjukamaks inimeseks Venemaal. Aasta hiljem tõi   Katariina II ilmale tütre Jelizaveta ning keisrinna ja Potjomkin sõlmisid morganaatilise abielu.

On äärmiselt palju tunnistusi selle kohta, et Potjomkinil oli tohutu võim. Peaaegu kõik riiklikult tähtsad paberid käisid tema käest läbi. Ühed pidasid teda saatanaks, teised heategijaks.

Üks Potjomkinile enim huvi pakkuvaid teemasid oli Venemaa lõunapiir. Tema plaan oli Krimmi poolsaar türklastelt ära võtta, mis sai ka teoks.

1784. aastal, kui Potjomkin tõusis kindralfeldmarssaliks, viis ta Vene armees läbi mitu vägagi ratsionaalset reformi. Näiteks kõrvaldas ta sõjaväest parukad, patsid ja puudri ning võttis kasutusele kerged saapad. Samas on arvamusi, et Potjomkin tõi armee juhtkonda küllalt palju segadust.

Üks tema tähtsaid tegusid oli aga Musta mere laevastiku loomine. Seda tehti, tõsi küll, kiirustades ning kohati kõlbmatust materjalist, kuid Vene-Türgi sõjas oli sellest väga palju abi.

Potjomkini tegevus Ukraina stepialade asustamises polnud küll nii suurejooneline, kui ta keisrinnale saadetud kirjades kirjeldas, kuid sellest hoolimata olid tema saavutused vapustavad. Tema äärmiselt laiahaardeline tegevus Lõuna-Venemaa valitsemisel oli väga tulemuslik, rääkimata sellest, et ta asutas Katariina II käsul mitmed suured linnad (sh Sevastoopol 1794. a). Potjomkin ei koonerdanud raha ega inimressurssidega. Ta algatas tohutult ettevõtmisi, millest paljud küll mõne aja pärast kõrvale heideti, paljud aga kirjutuslaualt kaugemale ei jõudnudki. Samas olid tema  püüdlused õigesti suunatud - on ju Sevastoopol siiani Venemaa Musta mere laevastiku kants.

1787. aastal toimus keisrinna Katariina II kuulus reis lõunasse, Novorossiasse. Selle käigus vapustasid kõrget seltskonda Herson oma kindlusega ning  Sevastoopol laevastiku ja merekindlustustega. Tollest ajast pärinevad ka legendid „Potjomkini küladest", kuid tänapäeval on suur osa uurijaid veendunud, et see on müüt. Legend olevat alguse saanud tolleaegsest kombest kõrgete külaliste liikumisteekonda lillede ja vanikutega kaunistada, see tava aga polnud hoopiski mitte Potjomkini poolt sisse viidud.

1787. aastal algas, paljus Potjomkini aktsioonide tulemusel, Krimmi poolsaarel Vene-Türgi sõja teine kampaania. Potjomkin oli sunnitud enda peale võtma väejuhi kohused. Esialgu edenesid asjad küllalt halvasti, nii et ta lausa tahtis Vene väed Krimmist välja tuua, kuid tänu keisrinna kirjadele ning marssalite krahv Rumjantsev-Zadunaiski, vürst Nikolai Repnini ja vürst Aleksandr Suvorovi kangelaslikkusele õnnestus olukorda parandada.

Potjomkin oli täiesti asendamatu armee komplekteerimisel, eriti aga selle varustamisel toidumoonaga. Seda võib-olla põhjusel, et ta ise armastas väga süüa. Söömaaegu oli tal päeva jooksul vähemalt kuus. Näiteks rääkinud üks pealtnägijaid, et isegi enne surma oli Potjomkin, ise palavikus vappudes, söönud ära tohutu tüki sinki, terve hane, mitu tibu ning joonud peale tohutu koguse kalja ja veini. Kui seda tegi ta haigena, kuidas pidi ta siis veel sööma tervena!

Potjomkin suri 16. oktoobril 1791, olles teel Moldovast Iasi (Jassõ) linnast Nikolajevisse.

Arvamused Potjomkinist on äärmiselt vasturääkivad, kuid keegi pole  vähendanud tema kui poliitikategelase ja väejuhi tähtsust.

Temast on jäänud mitmeid legende. Näiteks see, et Potjomkin armastas väga muusikat ja kirjutas ka ise kantaate. Tõsi, tema muusikaline maitse oli äärmiselt omapärane (näiteks tõi ta orkestrisse suurtükid!). Soliste oli tema orkestrisse küllalt keeruline leida. Kord lubas Vene saadik Viinis lähetada Potjomkinile korraliku klavessiinimängija, ja saatiski - Mozarti.

Samuti olevat ta õnnistanud kolmeaastast vürst Michael Andreas Barclay de Tollyt (1761-1818) - tulevast kindralfeldmarssalit, keda ta kord reisil olles nägi tõllast välja kukkuvat. Potjomkin jooksis väikemehe juurde ja võttis ta sülle. Kui nägi, et poisil polnud häda midagi, tõstnud ta lapse peakohale ja lausunud: „Sellest tuleb suurmees!" Nii läkski ...

IVARI VEE

Jaga |