„Kumba omma parembi..."

Rahval meeldis vaielda ja mõttekaaslust jagada. Pealegi jääb lauldes sisu kergesti meelde, avaneb võimalus võimekaid kiita ja laiduväärseid laita, endamisi hiljem mõtiskleda ja järgmiseks koosolemiseks ette valmistuda. Mitte nagu Jääkeldri „lauavanemate kongressil" vahetalitajatele lootma jäädes.

Huvitav, „kumba omma parembi" Eestis praeguse mõõdupuuga mõõtes, „kas Brežnevi või Ansipi"? Brežnevi ajal olid laudad loomi täis, kõnnumaadest tehti uudismaid juurde, ehitati Mustamäed, Õismäed, Lasnamäed, veeti maaelamistesse elektrijuhtmeid, kaeti tolmuseid maanteid pigiga jne. Ansiplased seevastu jätkasid laarlaste algatatud „puhta platsi" poliitikat ja „halva riikliku peremehesuse" likvideerimist. Loomad, teadagi, vajavad söötmist, talitamist, lautadest välja veetud sõnnik mullasse kündmist ja künnimaa seemendamist ning saak koristamist ja turustamist...

Kui pole loomi, pole probleemi. Pole masinaid ja vabrikuid, pole ka toodangut, millega jantida... (Jäänud on vajadus tegelda teedes-tänavates leiduvate hindamatu poliitilise väärtusega aukudega.)

Mugavam on mööda ilma luusida, tellida kartulit Marokost või Hispaaniast, leivavilja ja sibulat Poolast, kapsast Ungarist jne. Kui hääletusmasin alt ei vea, ei tohiks neil tekkida vaieldavusi, et „Ansipi omma parembi, kui olli Brežnevi".

Või kumb oleks parem Tallinna linnapea, kas Savisaar või need teised, keda pakutakse hulgi?

Võrrelda oleks palju. Ja selle kasutegur mataks kuhjaga Jääkeldri õblukese mõmina. Vaidlustes peitub tõde, mida demokraatia ei tohiks peljata ega vahendajate hooleks jätta.

 JAAN VAHTRA, Tallinn-Nõmme

Jaga |