Kes hüvitab sundüürnikele tehtud ülekohtu?

LEMBIT AUVÄÄRT,      12. aprill 2006


Kesknädala 22. märtsi numbris tõstsin üles sundüürnikele tekitatud moraalse kahju probleemi. Olen selle kallal aastaid töötanud, kuid ei ole kahjuks jõudnud ühegi kohtulahendini, isegi ühtegi kohtuistungit pole selles küsimuses suutnud saavutada.

Tallinna Halduskohtus pidi olema 4. aprillil istung, kuid vahetult enne istungit tegi kohus määruse, millega lõpetati menetlus aegumise tõttu. Lähitulevikus on erinevates halduskohtutes planeeritud uued istungid ja olen veendunud, et kunagi jõuab see probleem kohtukulli ette niikuinii. Iseküsimus on muidugi see, kelle silmad seda näevad.
Järgnevalt mõningaid kilde sellelt pikalt ja okkaliselt teelt.

1. Omandireformi aluste seadus sündis Justiitsministeeriumi suletud uste taga. Esmalt pöördusin oma taotlustega Justiitsministeeriumi poole. Justiitsministeeriumi kirjast 01.09.2005. nr 2-1-20/9625 sain teada:
"Kooskõlas riigivastutuse seaduse § 17 lõikega 1 võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule.
Ekslik on taotluse esitaja seisukoht, et igasugune õigust loov tegevus kuulub Justiitsministeeriumi pädevusse. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse § 59 lg 1 on Justiitsministeeriumi valitsemisalas õigusloome ministeeriumi pädevuse kohaselt.
Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd viitate õigustloova aktiga (antud juhul seadusega) väidetavalt tekitatud kahjule, siis ei ole Justiitsministeerium pädev võtma ka põhimõttelist seisukohta väidetava mittevaralise kahjunõude põhjendatuse ja kahju hüvitamise osas.
Sellekohase kahju hüvitamise nõudega tuleb Teil pöörduda otse halduskohtusse." Teatavasti aga kohtus tuleb hagi esitada kellegi vastu ja kaebus kellegi peale. Kelle peale halduskohtusse kaebus esitada õigusloomega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks, sellest Justiitsministeerium vaikib.

2. Riigikogu esimees Ene Ergma oma kirjas Tallinna Halduskohtule 23.02.06. nr 1-2/149 kirjutab:
"Riigikogu ei rikkunud eluruumide erastamise seadust (või konkreetselt selle seaduse § 3 lõike 5 punkt 4) vastu võttes oma kohustusi, ei olulisel ega mitteolulisel määral. Ei eksisteeri ühtegi normi, millest tuleneks kohustus eluruumide erastamisel ühte- või teistmoodi reguleerida. Samuti pole Riigikogul olnud kohustust eluruumide erastamist kui sellist üldse seadustada. Siin on tegemist seadusandja otsustuspädevusega, kas ja kuidas nimetatud küsimusi lahendada. Põhiseaduse § 65 punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi. § 13 kohaselt on igal ühel õigus seaduse kaitsele, sealhulgas ka riigivõimu omavoli eest. § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka seadusandliku võimu kohustus. Nendest sätetest ei tulene Riigikogule konkreetset kohustust sätestada eluruumide erastamise reeglid. Kuna kohustavad normid puuduvad, pole võimalik vastuvõetud seadust nende normidega võrrelda, ega tuvastada, kas need normid on otsekohalduvad."
Ene Ergma vaikib, kes need (kohustavad) normid peaks vastu vхtma. Meenutagem, et Ene Ergma tuli Riigikogusse koos äraostmatutega. Tema trumbiks oli eetika. Paraku sellest vastusest on kadunud sellised eetika kategooriad nagu õiglane ja ebaõiglane, hea ja halb. Vastupidi, ta leiab, et iga õigusaktiga piiratakse kellegi õigusi. Nii oli, on ja jääb. Puudub ka igasugune viide inimõigustele. Isegi presidendikandidaadina ja Eesti Vabariigi juhtfiguurina ei luba Ene Ergma, et Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmena hakkab tunnistama Euroopa inimõiguste konventsioonis mainitud inimõigusi ilma klausliteta. Jah, ajad muutuvad ja meie koos aegadega.
Ene Ergma põhiseisukoht on: puuduvad seadused, mis kohustaksid Riigikogu sundüürnikele tekitatud ülekohtu tagajärgi likvideerima ja Riigikogu nende tagajärgedega ei tegele.

3. Riigikogu majanduskomisjoni esimees Mart Opmann kirjutab oma kirjas 16.02.06. nr 2-3/359:
„Riigikogu on seadusandlik organ ja võtab vastu eelkõige üldise iseloomuga seadusi ja laiemalt üldsust puudutavaid otsuseid. Etteantud tööülesannete alusel ei ole Riigikogul õigust lahendada üksikjuhtumeid (see tähendab võtta mingi konkreetse juhtumi kohta vastu seadust või otsust), ka mitte siis, kui kodanikud oma murega Riigikogu poole pöörduvad. Kui on tegemist üksikjuhtumitest välja kooruva üldistusega, saab üksikjuhtumeid kasutada illustreerivate näidetena seaduse muudatuste tegemisel. Praegusel juhul ei ole Riigikogul mingisugust seaduslikku alust lubada Teie poolt esindatavatel isikutel erastada nende kasutuses olevad üüripinnad."
Olen korduvalt pöördunud Mart Opmanni poole. Hilisematele kirjadele ta sisuliselt enam ei vasta, vaid viitab eelpool tsiteeritud kirjale.
Kui palju kordi peavad sundüürnikud pöörduma veel Teie poole, härra Mart Opmann, et ka Teie jaoks kooruks välja probleem? Kui see probleem on koorunud, mida Teie siis ette võtate?

4. Tartu abilinnapea A. Kivi oma kirjas 22.02.06. nr 5.2.-1.2/02647 kirjutab ühele sundüürnikule:
"Enne ььrilepingu sхlmimist informeeriti Teid asjaolust, et eluruum … ei kuulu erastamisele, kuna Tartu Linnavolikogu 08.04.2004. otsusega nr 277 tunnistati Tartu Linna omandis olev eluruum …. erastamisele mittekuuluvaks seoses selle edasise kasutamisega üürilepingu alusel.
Eelpool nimetatud asjaoludel jääb Teie taotlus linnale kuuluva eluruumi .. erastamiseks rahuldamata."
Siin on vaja rõhutada, et kui kohalik omavalitsus annab sundüürnikule kas munitsipaal- või sotsiaalkorteri, siis see tähendab, et ta langeb välja sundüürnike nimekirjast, kuid mitte rohkem. Sellistele korteritele sõlmitakse tähtajalised lepingud, mille pikendamine ei ole garanteeritud. Tähtaja möödumisel võib temast jällegi saada sundüürnik, kuid samas ta ei ole enam sundüürnik tavalises mõttes.

5. Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen oma kirjas 08.03.06. ÕP-1-16/78 kirjutab:
"Tänane linnavalitsus toetab sundüürnikele linnavara võõrandamist nn erastamise hinnaga kroonides.
Soovitame tutvuda asustamata eluruumide nimekirjaga Tallinna Kesklinna Valitsuse infos, Nunna tn 18 või Tallinna Kesklinna Valitsuse koduleheküljel internetis."
Mittevaralise kahju hüvitamisel on see ainuõige tee.
Ma pole moraaliapostel ja moraali selle loo lõppu ei tule. Pealkirjas püstitatud küsimusele vastates aga peab konstateerima, et sellist vastutajat riigi tasandil ei ole ja keegi ei tahagi, et see tekiks. Kohalikud omavalitsused püüavad õigustloova tegevusega tekitatud mittevaralist kahju korvata. Kuid kas just nii on hea, õiglane ja aus meie demokraatlikus (õigus)riigis?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)