13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Tore on saada südamlikult teenindatud!JUULI MAASIK, 18. detsember 2013Miskipärast kujuneb tihti, et hakkame eelistama mõningaid kodukandi kauplusi teistele. Veelgi enam - poeskäik sinna kujuneb mõnusaks ettevõtmiseks, vaata et heaks nädalalõpusündmuseks. Kas seepärast, et seal saab ikka alati kena kaupa? Eks sedagi, kuid enamasti hoopis võimaluse pärast tunda end hästi kohelduna. Pahatihti peame ju kannatama, et näiteks ametitöös suhtutakse ka äärmiselt hoolikasse ja pühendunud rügajasse ükskõikselt või isegi hoolimatult. Siis tõuseb isegi meeldiv suhtlus müüklas eriliselt tähtsaks, pinget alaldajaks. Mida selline vaevatud ostja teeb? Ta püüab võimaluse korral leida teenindajat, kelle töötamisviis oleks rahustav või isegi - oh imet! - ülendav, mõnusat „valge inimese tunnet" sisendav. Meiegi peres on kujunenud tavaks, et suures selvemüüklas kõnnid terve kassarea läbi, otsides kõige sümpaatsemat kassapidajat. Järjekorra pikkus polegi tähtis. Näiteks Mustamäel Mustika Prismas leidsime, et oleme hakanud, igaüks omaette, püüdma ostude eest tasuda ühele ja samale kassiirile. Eriliseks üllatuseks kujunes see, et kui firma pani üles suured uhked plakatid teemal „Tulge meile tööle!", nägime, et üheks reklaamistaariks valiti just „meie kassapidaja", kellest alati kiirgas erilist südamlikkust kõigi ostjate suhtes. Saime teada sedagi, et tema nimi on Sirje Rohtla (pildil). Lühidalt: kui „meie kassapidajat" ei juhtu tööl olema, kujuneb poeskäik tujutuks. On aga ta tööpostil, siis tunned otsekui oleks kalli sugulasega kokku saanud. JUULI MAASIK, mustamäelanna Viimati muudetud: 18.12.2013
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
