Eestlase ajalugu on üks suur müstika (19)

Jüri Kadak,      22. november 2006



Riigisaladus

Eelmisele peatükile võiks punkti panna k.a. 20. oktoobri EPL Online´is avaldatuga, et Margus Leivol pole võimalik vastata detailsetele küsimustele „Estonia" uurimise käigu kohta, sest need on kaitstud riigisaladuse seadusega ja rahvusvaheliste lepingutega. Samas peaks aga prokurör Margus Kurmil olema juurdepääs riigisaladustele ja ta peaks omama teavet selle kohta, mida seal kiivalt varjatakse ja kas see teave sisaldab kuriteo tunnuseid. Tavalugeja aga peaks omakorda taipama riigisaladuste olemust, kus ühel juhul salastatakse kõikvõimalikke nii poliitilise kui ka sõjalise sisuga plaane ja teisel juhul kaitseotstarbelisi tehnoloogiaid ja teadusavastusi.

Minevikuvormis võib aga riigisaladusest rääkida juhul, kui on tehtud midagi kõlvatut, mis ei mahu kehtivasse õigusruumi. Kuid ükski seadus ei näe ette kuritegude varjamist riigisaladuste sildiga.

Peeglike-peeglike

Kõik teavad muinasjuttu kurjast võõrasemast, kes tahtis olla kõige ilusam ja targem ning selle kinnituseks lunis imepeeglilt meelitusi. Eesti riigil ilmselt peegli ees lunida pole vaja, sest tõepoolest – ta on täna väliselt kaunim ja parem kui varem.

Kuid samas paistavad tänase heaolu taga tühjad lastetoad ja hiigellaenud. Kellele me selle pärandame? Kas ukse taga koputavale võõrtööjõule, kes on juba viskamas pilku väljaspool Tallinnat kolgastuvale Eestimaale? Loodus teatavasti tühja kohta ei salli.

Kas Toompeal on oma võim või on seal koha sisse võtnud hoopis kuri võõrasema? Sest kuidas muidu mõista võimust võõrandumist ja mõisaajast pärit ütlust: kuidas küla sulle, nii sina külale? Kas Eesti võimukoridorides toimivad ikka samad põhimõtted nagu edukas firmas, kus olulised on firma huvid ja eesmärgid ning kus preemiad või kingasaamine sõltub panusest eesmärkidesse, aga mitte toolist kinnihoidmises?

Peeglitagune maailm

Tegelik Eesti müstika koos oma hädade ja viletsustega asub selles peeglitaguses maailmas, kus toimuv ületab uudisekünnist harva. Mis on siiski selle taga, kui politseile, piirivalvuritele ja päästjatele ei jätku palgaraha, aga samas käib pidu, priiskamine ja pillerkaar? Kuidas saab nii juhtuda, et maksumaksja taskust asutakse maksma kuldset miljardit suhkrutrahvideks, kuid samal ajal reiljanid otsivad lolle, kes käivad Brüsselis ringi moosipurkidega, selle asemel et see summa sisse kasseerida sulidelt. Igatahes minul tulevad külmajudinad peale, kui lugeda Gustav Naani „Eesti NSV ajalugu" (1950), kus on midagi ka tänase päevaga sarnast.

Milline on riiklik arengustrateegia, kui üheksakümnendate esimesel poolel roogiti Pagari tänavast KGB kõnts välja ja tehti politsei peakontorile euroremont? Täna, 10 aastat hiljem asub politsei juba vastrenoveeritud kommivabrikus.

Kes vastutab, et viimase 13 aasta jooksul on läbi viidud kolm sõjaväereformi, mille käigus hüljati renoveeritud Kalevi ja Tartu pataljonid ja valmistuti seda tegema ka Pärnus? Millele tugines ja millega oli põhjendatud üheksakümnendatel Eestile loodud ohupilt, mis viis väljapoole mõistuse piire oleva reservarmee loomisele? Kas riigikaitseks või hoopis selleks, et luua täiendav arv kindralite ametikohti? On arvatud, et nende arutute reformidega on huugama pandud vähemalt 5 miljardit krooni.

Meie lähiminevik on peeglitaguses maailmas, ja kui see tolmurullidest puhtaks rookida, siis tasuks meenutada – täpselt 15 aastat tagasi toimetati ajalehe „Eesti Aeg" toimetusse Jaanus Betlemi artikkel „Suurkogu süüdistab: Eesti mehed relvile!", mis ilmus 3. detsembril 1991. Lugu kajastas neid Eesti kaitsekontseptsiooni üle peetud mõttetalguid, kus osalesid hilisem kindral Ants Laaneots, Kaitseliidu ülem Manivald Kasepõld, piirivalveülem Andrus Öövel jt.

Kuivõrd kindral on nüüd lähedal oma teisele come-back´ile, siis oleks ajakohane meenutada tema tolleaegseid seisukohti. Nimelt laitis ta tookord maha ühinemise NATO-ga, leidis, et kaitsejõud peaksid olema depolitiseeritud, kaitsevägi koosnegu 8–9 tuhandest ajateenijast ja 2–3 tuhandest kutselisest sõjaväelasest, Eesti omagu kolme väeliiki – maa-, mere- ja õhuväge – ning võimsat Kaitseliitu. Kulutused riigikaitsele peaksid moodustuma 6% riigieelarvest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)