Kroonipöördes kadus tohutu rublahulk

MARET MÄESALU,      25. juuli 2001


Üks imevahend rublade kaotamiseks oli TSHEKIRAAMAT. Siiani on lõputult keelt laksutatud talongide üle. Nii lõputult, et sõna "talong" on muutunud laiduväärseks mõisteks, mis tuleb ilmtingimata välja naerda.
Sõna "tshekiraamat" on sootuks ununenud. Osalt sellepärast, et see "õnn" ei tabanud kõiki. Juhul kui ta tabas vaid üht pereliiget, polnud kah asi väga hull. Kuidas aga pidi sellega toime tulema inimene, kes kusagilt mujalt tuge ei saanud? Raamatus oli ju kuni järgmise palgapäevani kindel arv thsekke, 12 tükki.
Kaupluste kaubaga varustamine oli hoopis midagi muud kui praegu. Ühest poest vaid leib, teisest piim — kuidas elada kuu aega, kui maksevahendeid on vaid tosin? Pealegi tuli palgapäeval osta 10 rubla eest järgmine tshekiraamat. Kuid mille eest, kui sularaha ei makstudki?
Tegelikkuses polnud võimalik nii elada. Raha teenisime pärast riigitööd vargsi pead tõstvates aktsiaseltsides.
1992. aasta talv oli külm mitte ilmastikult, vaid kütmiseks puudus Eesti riigil raha. Ruumide temperatuur nii tööl kui kodus oli 13 kraadi. Tööta siis kahe kohaga ning ela tshekiraamatuga…
Mind ei pane sõna 'tsekiraamat' muigama, vaid tekitab õudusjudinaid. Enne järgmise aasta krooni juubelit on tõesti aeg meenutada, kuidas kõik toimus. Et milliste vahenditega eesti rahva miljardid rublad huugama pandi ja pöördes mõni kroonike vastu anti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)