Eesti elu tegelikud teemad 9: Ümmargune pall

ENDEL RIHVK,      05. detsember 2007


Pallimängud on kogu maailmas kahtlemata kõige populaarsemad spordialad. On ju pall üks vanemaid ja lihtsamaid mänguasju, mida inimene käsitseb juba lapseeast alates.

Sportlikke pallimänge on aegade jooksul välja mõeldud küllaltki palju. Osa neist on saanud ülipopulaarseks kitsamas regioonis (Ameerika jalgpall, pesapall, maahoki), teised on kanda kinnitanud üle terve maailma.

Kõige populaarsemaks mänguks (isegi spordialade kuningaks!) peetakse jalgpalli. Nii kõrge tiitli on ta ära teeninud eelkõige positiivses (kümnetesse miljonitesse ulatuvad pealtvaatajad!) kui ka negatiivses (arvukad ohvrid mõne võistluse ajal!) võtmes. Kummatigi on hiiglasliku publikuhuvi põhjus raskesti seletatav.
Iga mängu puhul on kõige emotsionaalsemateks hetkedeks resultatiivsed rünnakud. Paraku on jalgpall neid sportmänge, kus potentsiaalsete ja resultatiivsete rünnakute arv ajaühikus on väike (kui mitte kõige väiksem). Nii oli näiteks ühes Horvaatia – Eesti valikmängus värava suunas sooritatud löökide arv 12:5, millest sihile jõudis vaid 2:O. Sageli on aga mängu resultaat hoopis 0:0.

Siit edasi arutledes võib jõuda järeldusele, et sedavõrd harvade löökide juures omandab ülemäära suure tähtsuse pime juhus. Kui üks harvadest löökidest muudab teist mängijat juhuslikult puudutades suunda (ei löögi sooritaja ega väravavaht saa seda ette näha), on tulemuseks värav, mis võib otsustada kogu kohtumise saatuse.

Juhus mängib rolli teisteski mängudes. Korvpallis võib vise õnnestuda või ebaõnnestuda teatud juhuse kaasabil. Kuna viskeid sooritatakse mängu jooksul niivõrd arvukalt, saab lõpptulemuse juures määravaks ikkagi ennekõike mängijate meisterlikkus.

Aastaid tagasi oli kuuldavasti päevakorral jalgpallireeglite muutmine, nii et rünnakuvõimaluste arv ja seeläbi nende resultatiivsus suureneks. Ühe variandina on aeg-ajalt kõlanud suluseisu kaotamine. Paraku oli kõigil neil ettepanekuil tuliseid ja mõjukaid vastaseid, ning kõik jäi vanaviisi. Oleks väga huvitav kuulda asjatundjate arvamust, mis siis ikkagi takistab seda üldlevinud mängu veelgi atraktiivsemaks muutmast.

Võrkpallis näiteks saadi aru, et algne reeglistik, kus punkti sai vaid oma võistkonna servist lähtuva palli vastaste põrandale toimetamisel, muutis mängu igavaks. Seetõttu tehti radikaalne muudatus: punkti saab üks võistkondadest iga mängupandud palli korral – ja mäng muutus hoobilt emotsionaalsemaks.

Eestiski on alati jalgpalli mängitud ja siin on olnud kodukamaral tuntud jalgpallureid. Nii teadis enne sõda iga koolipoiss, kes olid Tipner ja Kass. Pärast sõda oli Eestile eraldatud koht NSV Liidu meistrivõistlustel – seal esines tagumiste kohtade pärast heideldes Tallinna "Kalev", kelle mänge jälgis marginaalne arv pealtvaatajaid.

Taas iseseisvaks saanud Eestis leidus aatemehi, kes otsustasid meilgi jalgpallile uue elu sisse puhuda. Tänaseks on jõutud selleni, et meistriliigas mängib juba kümmekond meeskonda. Mõni andekam jalgpallur on õnnestunud sokutada mängima välismaale. Agarad entusiastid on suutnud veenda spordiavalikkust ja rahastajaid, et Eesti jalgpall on küps konkureerima Euroopa ja maailma meistrivõistlustel. Selle nimel palgatakse ja vahetatakse välistreenereid ning poetakse kasvõi nahast välja, kuid tulemused ei lähe põrmugi paremaks.

Paraku ei ole keegi söandanud avalikult välja öelda, et tegemist on lootusetu ettevõtmisega. Soovitud tulemuse saavutamise nullib ära lihtne statistiline analüüs. Võtkem selle aluseks eelduse, et igal aastal sünnib miljoni inimese kohta üks, kel on piisavalt eeldusi ja motivatsiooni kujuneda väga heaks jalgpalluriks. Kui arvestada kõiki tegureid, mis selle saavutamist võivad takistada (vigastused, teised huvid jne), saab selgeks, et Eesti-sugusel väikeriigil ei saa kunagi olla üheaegselt üˇksteist (aga koos vahetusmängijatega isegi rohkem) vajaliku klassiga jalgpallurit, kes suudaksid konkureerida suurriikide meeskondadega. Nagu ei jõua kunagi finaalturniirile ka Andorra, Luksemburg ja Island, kellega meil on jaksu võrdselt mängida.

Kuulen vastuhääli: Läti on ju korra suutnud finaalturniirile jõuda! Siin tuletaksin meelde kulunud kõnekäändu erandist, mis kinnitab reeglit.

Aga Eesti korvpallimeeskondki on Vana Maailma meistrivõistlustel olnud väärikal VI kohal, tuleb oponendi väide. Paraku küll siis, kui mitte kõigis suuremates riikides korvpallimängusse sama tõsiselt ei suhtutud kui praegu. Ja viie mängija üheaegne tippvormis olek on ka statistiliselt tõenäolisem kui üheteistkümne puhul.

Niisiis arvan, et jalgpalli upitades tegeleme enesepettusega. Mõistagi saab nüüd välja käia trumbi: jalgpalli maine tähtsustamine sunnib lapsi ja noori enam tegelema selle kehaliselt üldarendava mänguga.

Väidan aga, et need pallimängud, mida saab harrastada ka väiksemates maakohtades, kus ei olegi jalgpallistaadioni, pole selles osas sugugi kehvemad.

Mõisamajas paiknevas põhikoolis, kus mina õppisin, oli trepi ees rahvastepalli väljak, kus igal vahetunnil, õhtusest ajast rääkimata, käis armutu võistlus. Keskkoolis olid samas rollis võrk- ja käsipall.

Küllap oleksid paljud lugejad, nii nagu ma isegi, huvitatud, mida arvab minu arutlustest tõeline jalgpallispets Roman Ubakivi. Ootame!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)