Eesti küla ununenud tsivilisatsioon

MAIE REMMEL,      07. november 2001


On rahvuslik tragöödia, et omandireformi käigus hävitati täiendavalt eesti talurahvatsivilisatsiooni taastamise võimalusi. Ent toimunu selgitamine peaks soodustama vigade parandamist. Tean, mida räägin, seda enam, et omandireform kujunes isiklikuks tragöödiaks ka mulle.
Kui taasiseseisvunud Eesti põhiküsimuseks oli oma tsivilisatsiooni taastamine, hakati Eestis suure käraga taastama hiliskeskaegset ühiskonda ehk nõndanimetatud varakapitalismi. Keskaegne ühiskond oli aga väga jäigalt eesti omatsivilisatsiooni vaenulik. Nii jäigalt, et hävitas suure osa eestlaste omatsivilisatsioonimälust. Selle säilinud riismed, nagu nüüd selgub, hävitas üsna põhjalikult stalinism. Nii et üks rahvusliku tragöödia kujunemise põhjusi on omatsivilisatsiooni mälu kustutamises.
Teaduse andmetel polnud muinaseestlased seanahast pastlais kaera-jaani-rahvas, vaid need, kes olid rajanud megaliitobservatooriumidega kõrgtsivilisatsiooni. Globaliseerijatel eestlaste jaoks tsivilisatsiooniteooriat pole, kuna nende jaoks on iidoliks linnad, kaubandus ja sõjad. Eestlastel oli aga ka marksistlikus mudelis puuduv teadusliku kõrgtsivilisatsiooniga talurahvakultuur. Selle tsivilisatsiooni observatooriume (neist on säilinud see, mida me Eestis vanadeks kiviaedadeks nimetame) on seni uuritud põhiliselt Inglismaal.
Vanade ürikute põhjal saab tõestada, et maa eraomand oli muinas-Eestis levinud mujalgi kui keset kiviaedu. Eestlaste muistses maaõiguses kehtis kaks omanditüüpi: talumaa ja külakogukonnamaa. Jutud ühe või teise maaõiguse majanduslikust eelistamisest on teatud mõttes poliitiline bluff, kuna jäetakse arvestamata, kas "majanduslik edu" on saavutatud talurahva laostumise arvel või mitte.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)