Pikka iga sünnipäevalastele – Tallinna linnaosavalitsustele!

Omapärase viisi linnaosade õnnitlemiseks leidis tähtpäeva künnisel peaminister Ansip, teatades, et linnaosad on ebamäärased moodustised, ei teeni elanike huve, nende ülalpidamine on üle mõistuse kallis, ja üleüldse oleks õigem nad likvideerida.

Tegelikult erineb tänane Tallinna juhtimise struktuur kõigist teistest omavalitsuste juhtimise struktuuridest just linnaosade olemasolu tõttu. Kui mujal valib valija kohaliku volikogu, siis Tallinnas on lisaks linnavolikogule ka linnaosa halduskogu. Seega on see süsteem kõige demokraatlikum ja laiapõhjalisem.

Kus probleem sünnib, seal ta lahenduse leiab

Eestis oli linnaosade moodustamine võimalik juba esimesel iseseisvusajal. Esimene linnaosa moodustati 1934. aastal. Selleks sai Narva-Jõesuu Narva linna koosseisus. 1937. aasta linnaseadus sätestas linnaosade õiguslikud alused eraldi peatükis.

Euroopa Liidu tasandil käsitleb kohaliku elu korraldamist Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Harta, mille läbivaks ja kandvaks teljeks on nn subsidaarsuse printsiip, mille kohaselt kõik otsused tuleb langetada sel tasandil, kust probleemid pärinevad, ning otsustuspädevus tuleb viia kõrgemale tasandile ainult siis, kui küsimuse lahendamine algtasemel ei ole võimalik. Lahtiseletatult: Tallinna elanik saab oma murele lahenduse linnaosa tasandil ega pea linnavalitsusse pöörduma. Nii see oli ja on.

Kui uskuda peaministrit, jääb mulje, et linnaosa ei tegele millegagi. Tegelikult on tegevusvaldkondi palju. Suuremad on sotsiaalhoolekanne, linnamajandus, noorsooprobleemid, haljastus jm.

Majanduslik efektiivsus vs avalik haldus

Ei tohi mööda minna ka sellest, et demokraatlik linnavalitsemine peab toimuma elanike kõigi rühmade huvides, mistõttu absoluutne majanduslik efektiivsus ei saagi avaliku halduse hindamisel olla peamine näitaja. See tähendab, et sotsiaalset ja majanduslikku efektiivsust ei tohi segi ajada, küll aga nad täiendavad teineteist.

Vaatame, kuidas on lugu väidetava liigse hulga ametnike või poliitikutega (halduskogude liikmed), võrreldes pealinn Tallinna linnaosi näiteks pealinnade Kopenhaageni või Oslo linnaosadega. Kopenhaagenis on ühe poliitiku kohta 1629 elanikku, Oslos 2218 ja Tallinnas 2941.

Arenenud demokraatiatega võrreldes on meil seega ühe poliitiku kohta enim elanikke, mis tähendab, et meil on veel arenguruumi. Seepärast tuleb tõlgendada üleskutset linnaosade kaotamiseks kui üleskutset demokraatliku linnajuhtimismehhanismi kärpimiseks.

Samuti peab märkima, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadus annab osavalla või linnaosa moodustamise ja lõpetamise kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevusse. Seda rõhutab ka Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Harta: „Kohalikele omavalitsustele omistatud volitused on täieulatuslikud. Ükski keskvõimuasutus ei tohi kohaliku omavalitsuse volitusi kahjustada ega piirata.“

Põhja-Tallinna Valitsus on teinud talle õigusaktidega antud volituste raames tänuväärset tööd ning teeninud Põhja-Tallinna elanike huve kõige paremal moel. Väidet kinnitab ka fakt, et Vabariigi Presidendi konkursi „Kaunis Eesti kodu 2008” võitjaks osutusid Stroomi mängu- ja spordiväljakud. Samuti tunnistas Eesti Olümpiakomitee need mängu- ja spordiväljakud tänavu  aasta tervisespordirajatiseks. Selline tunnustus on meeldiv sünnipäevakink meile, kes me OMA linnaosa armastame.

ENNO TAMM, Põhja-Tallinna linnaosa vanem

Jaga |