Islamiriikide raketi- ja tuumajõud

JÜRI LIIM,      09. aprill 2003



Minevikus soovis keiser Nero end jäädvustada ajalukku ja lasi selleks süüdata Rooma. Praegune Ameerika president soovib end ilmselt jäädvustada ajalukku, üritades süüdata maailma.

Islami aatomiküsimust uurides ei saa mööda minna Pakistanist. Tuleb arvestada sellega, et islamiriigid avaldavad juba ammu Pakistani valitsusele survet, ühendamaks jõude võitluses Iisraeli vastu.

Pakistani saavutused

Maailm kardab seda, et Pakistanis võib toimuda riigipööre ja võimule pääsevad islami radikaalid. Need kartused on igati põhjendatud. Samuti ei tasuks unustada, et Pakistani armee struktuurides on juhtivatel positsioonidel islamistid. Ohvitseride korpusest aga moodustavad nad rohkem kui 30%.
Samas on Pakistani käed tugevalt seotud seoses India probleemidega. Siiani on suurem osa jõust ja tähelepanust sinna koondunud, nagu ka peamiste relvajõudude sihikud ja torud. Kuid Pakistan on siiski vägagi tugev tuumariik ja sellest tulebki lähtuda.
Oma tuumarelva arendamist alustati tõsiselt juba aastal 1972. Siis aga pani USA nende tegevusele peale piirangu ja seda kuni 1990. aastani. Sealtmaalt aga läks lahti kibe toimetamine.
Pakistan on oma tuumaajaloos sooritanud kaunis arvukalt aatomi katseplahvatusi. Ühed resoluutsemad neist toimusid aastal 1998. Aasta varem katsetati ka kesktegevusraadiusega (1500 km) rakette Hator-3. Tegelikult oli see modifikatsioon Hiina raketist M-9.
Tuumatehnoloogia vallas tegi Pakistan tõhusat koostööd Hiinaga. Just see suurriik tarnis Pakistani massihävitusrelva tehnoloogiat. Riigis on olemas ka oma võimas uraanirikastuskeskus.
Nüüd omab Pakistan erinevatel andmetel 30-55 rakettide tuumalõhkepead. Iga laengu lõhkejõuks on 45/kg. Täienduseks oma kodumaistele rakettidele on relvastuses ka 64 Hiina raketti M-11. Kümme neist on pidevas lahingvalmiduses. Mainitud Pakistani tuumapotentsiaal on taktikalistel kaalutlustel laiali paigutatud üle riigi. Relvastuses on neil veel teisigi rakette nagu näiteks Gauri-1 ja Gauri-2, Shaheen-1 ja Shaheen-2.
Asjad aga arenevad jõudsalt. Pakistan ostab siiani Hiinalt operatiiv-taktikalisi rakette. Samas ehitab Hiina Pakistani tehast, kus hakatakse tootma selle riigi uusi ja võimsamaid rakette Haft-3.
Lisaks olemasolevatele tuumaühikutele omab Pakistan momendil relvauraani arvestatavaid koguseid, millest võib kiiresti vastava tehnoloogiaga valmistada kümmekond võimsamat lõhkepead-pommi. Üpris veendunult võib öelda: Pakistanil on olemas termotuumarelv.

Süüria rikkus ja vaesus

Süüria on võimsate relvade omamise osas selles rivistus vast kõige nigelam. Loomulikult ei kehti see termin tavarelvade kohta. Süüria ei ole teadaolevatel andmetel hankinud endale tuumarelva. Samas ei saa seda varianti täiesti välistada, eriti kui arvestada seda, kes on tema naaber.
See-eest aga on riigil olemas keemiarelva loomise programm ja tehnoloogia. Esimesed "lapsukesed" on nüüdseks ilmavalgust näinud. Hankisid nad selle tehnoloogia vastavate riiklike lepingute alusel Ameerikast ja Saksamaalt. Keemiarelva kandjateks võivad neil olla taktikalised ballistilised raketid, mis põhiliselt osteti Põhja-Koreast.

Iisraeli tuumajõud

Kui juba sai pajatatud islamiriikide raketindusest-tuumapotentsiaalist, siis oleks patt mööda minna sellest riigist, kelle vastu seda peamiselt on soetatud. Tuleb tõele näkku vaadata - just selle riigi kohati räige tegevuse tõttu on islamiriigid hakanud endale massihävitusrelvi hankima.
Iisrael toodab ja omab arvestatavas koguses põhiliselt kokkuostetud pommiplutooniumi. Kõikides aatomirelvastumise küsimustes on seda riiki tugevalt aidanud USA. Sellest kooslusest tulenevalt on Iisraelil olemas vähemalt 250 tuumaühikut. Neist on kuni 112 tuumalõhkepead. Ametlikult nad seda kinnitanud ei ole, kuigi tegelikult on see avalik saladus, millega maailm on meelsasti päri.
Nende lõhkepeade kohaletoimetamiseks on olemas ka vastavad kanderaketid. Nad on valmis ehitanud ja edukalt katsetanud rakette Jerico-1 ja Jerico-2. Viimase laskekauguseks on 1500 km.
Kui siia kõrvale asetada süüdistused Iraagi aadressil, et neile lubatud 150 km laskekaugusega rakettide võimsust on ületatud 20(!!!) km võrra ja sellega ohustatakse Iisraeli. Seejärel päevade jooksul tõusis see ületus etapiliselt kiirelt 40 kilomeetrini ja teatud raketi täiustamiste korral veelgi suuremaks.

Nüüd siis nõutakse Iraagilt nende tegelikult teatud määral kaitseotstarbeliste rakettide ja mootorite täielikku, vastuvaidlematut hävitamist, mida teatavasti ongi hakatud tegema. Kõige selle valguses tekib vägisi ketserlik küsimus: Keda ja milliseid riike siis ohustavad (või ei ohusta?) Iisraeli ligemale kümmekond korda suurema laskekaugusega raketid Jerico. Ja kelle või mille tarbeks omatakse arvukalt tuumalaenguid? Miks maailm seda küsimust üles ei tõsta?
Lisaks on Iisraeli tohutus arsenalis pea maailma parimad tavarelvad ja hästi väljaõpetatud sõjavägi. Militaarseid rahalisi probleeme sellel riigil üldse ei esine. Nii palju, kui on vaja, nii palju ka kaukad ookeani taga avanevad.
Vaatamata Iisraeli tuumarelvade olemasolule, rusikat viibutavad naaberriigid teda ei karda. Asjaolud on nii kaugel, et islamiriigid üritavad juba kollektiivselt luua tuumarelva. Läbirääkimised sel teemal on toimunud.

Mitte iga tuumariik pole sõjas tugev

Nii kaotas võimas tuumariik USA Vietnami sõja. Iisrael ei reageerinud oma olemasoleva tuumarelvaga, kui Iraak tulistas teda rakettidega aastal 1991.
Või kui Iraak oleks samal aastal näiteks kasutanud Iisraeli vastu keemiarelva, poleks viimased samuti suutnud kasutada oma aatomirelva, seda sellele vaatamata, et neid ühikuid on arvestatav kogus. Selleks mittekasutamiseks on olemas kindel põhjus.
Juutide riik on ümbritsetud neid nii elavjõu kui tehnika poolest paljukordselt ületavate armeedega. Need on avalikult vaenulikud araabia riigid. Omades tuumarelva, arvestab Iisrael siiski täiesti kainelt sellega, et seda jõupotentsiaali ei saa kasutada mitte mingites oludes. Vastupidisel juhul Iisrael lihtsalt pühitaks minema. Seega siis on tuumariigid nagu iseenda tuumalõhkepeade-pommide pantvangid.
Massihävitusrelvadega aga on olemas nii moraalsed kui riigiõiguslikud probleemid. Suurriigid on rahumeeli soetanud tohutud tuumamadjakad ja dikteerivad pidevalt selle jõuga maailmale peale oma tahet. Kui aga mõni teine, üpris väike riik hakkab endale tuumarelva soetama, siis tuleb ta maha materdada.
Ometi ei tee keegi piuksugi Iisraeli vastavate tuumarelvade olemasolust. Nagu öeldud, just tänu nende olemasolule hakkasid islamiriigid endalegi sama "tümikat" hankima. Kõiki asjaolusid arvestades valitseb maailma suurriikide ðovinistlik tuumaterror ja ise sellest valitsemismadjakast loobuda ei soovita.
Minevikus soovis keiser Nero end jäädvustada ajalukku ja lasi selleks süüdata Rooma. Praegune Ameerika president soovib end ilmselt jäädvustada ajalukku, üritades süüdata maailma.
Tundub, et president Bush on oma riigile õnnetuseks ja ei saa välistada olukorda, et oma pürgimuste elluviimisel satub ta kunagi maailma kohtu ette kui sõjakurjategija, nagu ka Eesti vastavad sõjakultuse kummardajad.
Lõpp


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)