Pauk tuli just sellest püssist

URMI REINDE,      16. jaanuar 2002



Mul oli kunagi sõber, kelle lemmikütlemine kõlas, et "kui elus mingi pauk tuleb, siis tavaliselt mitte sellest püssist, kust kardad, vaid hoopis teisest püssist." Eks ta üldjuhul nii ongi. Rootsi kapitalile kuuluv majandusajaleht Äripäev oli aga just see püss, kust tagastatud majade elanikud pauku ootasid. Ja ta tuli.

Muidugi ei suuda kinnisvararingkonnad alla neelata mõru pilli, et korterite kõrgel hoitud hinnad kukkuma hakkavad. Aga mida muud oodata on, kui pealinna korteriturule lisandub nagu deus ex machinae 5000 korterit.

Kes võidab?

Linnamaju kavatseb uus keskreformlik linnavalitsus hakata nii ehitama kui ka renoveerima. Esimesel aastal tahetakse valmis saada 235 korterit.
Ehitusfirmadel veab. Ka sundüürnikel jt linnakodanikel, kelle ees on linnal seadusega pandud kohustused.
Veab ka omanikel, kes lõpuks vabanevad üürnikest, kes neile turuhinda ei maksa. Rahul peaksid olema ka tavalised kodanikud, kes on lihtsalt tüdinud aastaid kestnud linnajuhtide abitusest linnakorterite ehituse alal. Jutt "üürnikud ei saa ja omanikud ei taha" on kestnud nii kaua, et kõrvad jooksevad sedasamustki.
Kaks ainsat maja, mis probleemi leevendamiseks Koplis renoveeriti, on pärit üle-eelmise, keskkoonderakondliku linnavalitsuse ajast. Kui aga korterite jagamiseks läks, kolisid sinna sisse parajasti võimule saanud isamaaliitlased, kes pole sentigi raha linnaeelarvesse selleks eraldanud ega ka selle poolt hääletanud.

Kes kaotab?

Kannatajaks jäävad juba mainitud kinnisvarahaid. Võib küsida, et kelle jaoks omandireform üldse tehti, kui mitte nende jaoks. Või õigemini, nemad endale tegidki. Ega keegi ometi usu, et reform kehtestas mingi õigluse endistele omanikele? Võibolla mõnele üksikule.
Eluliselt levinum oli variant, mille näiteks sobib hästi Tallinnas Kaubamaja kõrval asunud lahmakas poolmädanenud puumaja: Lipsustatud ja kaabudega kutid hirmutasid oskuslikult õigusjärgse papi ära ja maksid talle "tohutu raha" suurusjärgus 450 000 krooni. Paar aastat hiljem müüsid kutid maja Tallinna linnale tagasi 12,5 miljoni krooni eest. Ja Tallinna linna ostis seal elanud üürnikele korterid veel 4 miljoni krooni eest. Niisugune skeem on rikastanud igasuguseid ringkondi peale omanike, üürnike ja riigi.
Elab see, kes oskab. Ja vaat neile ei meeldigi uus plaan hulga korterite paiskamisest kinnisvaramaastikule, sest "Tasuta korterid üksnes suurendavad ebaõiglust", nagu pealkirjastab tark leht Äripäev, kelle rahastajad oma Rootsi kodanike eest kaua hoolega hoolt on kandnud.

Kõigile, ainult mitte eestlastele

Alles neil päevil ilmus Õhtulehes lugu Rootsis elavast Käbi Lareteist, kes ei soovi Eesti riigile tasuda majaosa edasimüümise eest seadusega ettenähtud tulumaksu. Aga maja ta sai, raha müügist ka sai, ainult et üürnikele peab korteri ehitama Tallinna linnakodanik omast taskust.
Meenub ka üks vana lugu ühest teisest Rootsi prouast, kellel oli omal ajal kiire-kiire Riigikogu liikme Anti Liivi kodust väljapeletamisega. Nüüd aastaid tühjana seisva korteri akendest mööda käies mõtlen alati - mis niisugusest surnult sündinud õiglusest kasu võis olla? Tallinlasele, eesti kodanikule, Eesti tulevikule?
Näeme, et Rootsi riigile on kasu rohkesti tulnud. Ka baltisakslaste eest sõdis kuulsusetult äsjalõpetanud koalitsioon kõvasti. Ja üks Ameerika proua (või oli ta Kanada?) tahab Greenilt maja endale saada, ikka õigluse nimel. Isamaaliitlik poliitika on väliskodanike erahuvide eest kindlameelselt seisnud.
Ainult et raha ülemaailmsete hüvede kinnimaksmiseks tuleb kodueestlaste taskust - sedakorda kohaliku omavalitsuse munitsipaalprogrammi kujul.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)