Vaesus, võim ja olümpiamängud

Kuid olümpia pole siiski suutnud päevapoliitilisi võitlusi varjutada. Ajal, kui 2006. aasta Torino olümpiamängudel Pragelato olümpiastaadionil Kristina Šmigun võitis Eestile kulla, murdsid praeguse IRL-i poliitikud pead, millist ministrit umbusaldada. Eesmärk oli umbusaldus iseenesest, mitte põhjus. Toona nimetas peaminister seda praalimiseks. Valimised lähenesid, ning soov teha suuri sõnu ja lõigata sisepoliitilist kasu tuhandete lindude surmast oli suur. Loomulikult oli lindude hukkumine õlireostuse tõttu kohutav looduslik katastroof, kuid olukorda ei teinud sugugi paremaks nädalatepikkune poliitiline poriloopimine.

Meenuvad ka 2008. aasta Pekingi olümpiamängud, mille eel toimusid meeleavaldused ja ülestõus Tiibetis. Samuti on unustamatu Gruusia-Venemaa verine konfllikt Pekingi olümpiamängude esimese päeva koidikul, mis ju varjutaski mängude suurejoonelise avatseremoonia, milleks hiinlased olid aastaid valmistunud.

Nii nagu me kõik elame üheskoos kaasa Eestit esindavate sportlaste olümpiavõistlusele, tuleb ka erakondadel senisest enam koostööd teha. On olukordi, kus raskuste ületamine vajab erakondade-ülest koostööd, mil tuleb unustada parteiegoism. Võib tunduda ilmvõimatu, et unustataks päevapoliitika ning koondataks jõud ühise eesmärgini jõudmisele.

Kuid mäletame suurhetki, neid, mis jäävad meie mälestustesse igavesti, mida ei saa meilt keegi võtta ega unustama sundida. Neid, mida kanname endaga kaasas ja räägime tulevastele põlvedele. Need on sündmused, mis on muutnud meid ühtseks, mis hoiavad meid koos. Laulupeod. Ärkamisaeg. Põlvkondlik mälu.  Me tunnetame oma juuri ja kultuuri, ühist ajalugu, väärtusi ja tõekspidamisi.

Kuid kas selline rahvuslik koostöö on võimalik ka parlamendis või räägime sellest ainult sõnades? Küsib ju rahvas: miks kallatakse Toompealt alla nii palju viha ja vihkamist ning erakonnad muudkui kaklevad omavahel? Kindlasti valitseb ka Toompeal olulistes - neis kõige olulisemates! - asjades üksmeel ning erakondade vahelises arusaamises on ka riikliku tähtsusega otsuseid vastu võetud.

Täna seisame silmitsi kasvava tööpuudusega. Pole ühtki erakonda, kes sellest hirmutavast tõsiasjast mööda vaataks. See on kahtlemata teema, mis vajab koostööd ja ühist tegutsemist. Samas, mida lähemale valimistele (jäänud on vaid 400 päeva!), seda enam soovitakse eristuda, ka võimukoalitsiooni sees. See aga viib meid Eesti murede lahendustest, otsustest ja tegudest vaid kaugemale. Käib enesenäitamine ning diskussioon selle üle, kes kuulub järgmisse koalitsiooni, kes on järgmine peaminister ja kes toetab millist järgmist presidenti - teemad, millest ükski ei vii meid majandusummikust välja. Toimub vaid vaesuse ja võimu ümberjagamine.

Iga seitsmes tööealine inimene on töötu. Igal nädalal kuuleme tuhandetest uutest töötutest. Kuid need ei ole vaid numbrid, iga arvu taga seisab inimene meie seast, kel toita pere ja saata kooli lapsed. Mitte ühtegi töö kaotanud inimest ei aita poliitilised loosungid sellest, mitu uut töökohta keegi lubab anda, olgu need arvud nii suured kui tahes. Töötu vajab otsuseid, reaalseid töökohti, ja seda väga kiiresti. Võikski küsida: mitu töökohta on üks või teine erakond reaalselt loonud?

 Töö kaotanuid on juba nii palju, et nad täidavad Lauluväljaku, kus me ühiselt end vabaks laulsime. Tegemist on keerulise kriisiga, mis tuleb lahutada päevapoliitikast ning teha koostööd kriisi ületamiseks. Kas me tõesti vajame alati ühte suurt vaenlast, kelle vastu ühendada jõud ja saada ühtseks rahvaks?

Nagu tuhanded inimesed üle Eesti kogunevad koos lähedaste ja sõpradega kaasa elama olümpiamängudele, nii võiksid erakonnad saada kokku ning alustada läbirääkimisi, et siis üheskoos astuda reaalseid samme töökohtade loomiseks. Meid on liialt vähe kaotamaks aega  valitsusliidu erakondade vaidlusele, kumb neist on esimene viiul.

MANUELA PIHLAP, Riigikogu Keskfraktsiooni sekretariaadi juhataja

Jaga |