Riik võiks õppida Tallinna heast perepoliitikast

MERIKE MARTINSON,      03. detsember 2003


Tallinna linnavolikogus peame oluliseks, et ühtede tallinlaste heaolu ei tagataks teiste arvelt. See on sotsiaalpoliitika, mis rakendub kõigile linnaelanikele vastavalt vajadusele. Toetuste väljatöötamisel on esmased kriteeriumid vähekindlustatus ning võrdsed arenguvõimalused.
Tegemist ei ole üksikute toetustega, vaid ühtse ja tervikliku perepoliitikaga.

Küllap ei jäänud enamikule teist märkamata oktoobrikuus Postimehes ilmunud uudis lapseootel emade arvu suurenemisest Tallinnas. Positiivne tendents on ilmne ja see on rõõmustav. Võiks küsida, kas suurenenud beebiootajate arv pealinnas on juhus või on olemas ka seda seletav põhjus.
Tihti on lapse sünnitamist või selle edasilükkamist seostatud turvatundega, turvalise perepoliitikaga.
Pered ei julge last muretseda
On arutatud, kas meie riigi sotsiaalpoliitika on ikka piisavalt turvaline, et pered julgeksid last muretseda. On olnud kuulda virinat teemal, miks midagi ei tehta, miks riik ei mõtle laste peale, miks ei aidata noori peresid. Nagu ajakirjanduseski leiab tähelepanu negatiivne uudis ja positiivne jääb märkamata, nii kirutakse tihti ka perepoliitikat, adumata neid samme, mis laste heaks on tehtud.
Tallinna linna sotsiaalpoliitika kandvateks alusteks on sünnitoetus emale, ranitsatoetus lapse kooliminekul ning eraldi toetus üliõpilasemadele. Vaadates pealinna perepoliitikat tervikuna, on näha, et see on tasakaalustatud ning arvestatakse erinevaid sihtrühmi. Oluline on, et ühtede tallinlaste heaolu ei tagata teiste arvelt. See on sotsiaalpoliitika, mis rakendub kõigile vastavalt vajadusele. Toetuste väljatöötamisel on esmasteks kriteeriumideks vähekindlustatus ning võrdsed arenguvõimalused.
Tegemist ei ole üksikute toetustega, vaid need moodustavad ühtse ja tervikliku perepoliitika, mille sarnast mujal Eestis pole. Lapseootel emade arvu kasv Tallinnas tõestab, et just selline lähenemine pakub inimestele tegelikku tuge.

Lapsed sünnivad ebavõrdsetesse oludesse

Vaadelgem võrdluseks riigi perepoliitika uusi suundi. On üldteada riigi kavatsus hüvitada tulevikus n-ö lapse sünnist saadavat kahju ja kulusid, unustades laste võrdsed võimalused. Tulenevalt vanemate erinevast majanduslikust olukorrast sünnivad lapsed nagunii ebavõrdsetesse oludesse. Vanemahüvitise puhul ei ole tegemist ju sotsiaalmaksust tuleva rahaga, mille suurus sõltuks vanema maksukoormusest. Tegemist on riigi toetusega, mis peaks olema kõigile lastele võrdne.
Samuti on ilmselge, et sündide arvu ei ole võimalik tõsta ühekordsete algatustega hoogtöö korras. Need võivad küll ajutiselt tõsta inimeste sissetulekuid, kuid ei paku kindlustunnet homse päeva suhtes. Seni välja pakutud vanemahüvitise süsteem aitab muretult kodus veeta 11 kuud, kuid mis saab lapsest edasi? Kui Riigikogu siiski otsustab minna vanemahüvitise diferentseerimise teed, võiks kehtestada selle ülempiiriks kolmekordse hüvitise alammäära ehk 6600 krooni. Õnneks seda teed vist uuemad tuuled Riigikogus puhuvadki. Vabanevate ressursside arvelt võiks aga pikendada vanemahüvitise maksmist lapse pooleteiseaastaseks saamiseni.
Loomulikult ei tõsta ka lapse pooleteiseaastaseks saamiseni makstav hüvitis sündide arvu. Sündimuse suurendamiseks on vaja pikaajalisi, terviklikult läbi mõeldud programme, mis tekitavad inimestele tuleviku suhtes kindlustunde. Selle tõestuseks on Tallinnas rakendatav sotsiaalpoliitika ning selle tulemusel tõusnud sündivus.
Nagu kinnitavad värsked uuringutulemused, kiidavad Tallinna sotsiaalpoliitilised põhimõtted heaks ka linlased.

Linnaelanikud sotsiaalpoliitikaga rahul

Kui 2002. aasta maikuus hindas linnavalitsuse tegevust positiivselt 40% tallinlastest, siis tänavu oktoobris kiitis linnavalitsuse poliitika heaks juba 62% tallinlastest. Kui möödunud aasta maikuus oli linnavolikogu tööga rahul 45% tallinlastest, siis tänavu oktoobris arvas nii koguni 63%. Muutus on silmanähtav ja kinnitab, et oleme õigel teel.
Uuringutulemused tõestavad, et Tallinna sotsiaalpoliitika kandepind on laienenud. Inimesed näevad, et linn kannab nende eest hoolt just siis, kui nad seda vajavad; mitte ainult täna, vaid ka tulevikus. Tulevane ema näeb, et linn ei toeta mitte ainult mõnda aega pärast sünnitust, vaid ka aastate pärast, kui laps läheb kooli või tulevikus, kui ta ise võib toimetulekul abi vajada.
Lapseootel emade arvu kasv näitab, et võrdsele kohtlemisele ning kõigi elanikkonna gruppidega arvestamisele rajatud sotsiaalpoliitika on tõhus. See näitab selgesti, et ebavõrdsus ei kasvata sündide arvu. Tallinna kogemus näitab, et sündide kasvu ergutab suurenenud sotsiaalne turvatunne. Sellest kogemusest võiks riik õppida.
Lapseootel emade arvu kasv ning elanike valdav rahulolu linna juhtorganite poliitikaga veenavad, et Tallinnas toimiv sotsiaalpoliitika on õige ning vastab elanike huvidele. Need arengud võiksid koputada ka riikliku perepoliitika eest vastutajate südametunnistusele. Ainult terviklik ja läbimõeldud poliitika pakub kindlustunnet tulevikuks.

Sündide arvu ei saa tõsta ühekordsete algatustega hoogtöö korras. Need võivad küll ajutiselt tõsta sissetulekuid, kuid ei paku kindlustunnet homse päeva suhtes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)