Rahvarinne ja Laulev Revolutsioon

Ma ei arva, et Laulva Revolutsiooni au peaks kuuluma ainult Rahvarindele. Laulev Revolutsioon läks lahti enne Rahvarinde suurüritusi: Tartu levimuusikapäevad, Alo Mattiiseni isamaalaulud ja eriti “Eestlane olen ja eestlaseks jään” (millest nüüdseks ainult mälestused), kogu see transisarnases seisundis, kätest hoides, koosõõtsumine Tallinna vanalinnapäevadel ja spontaansetel öölaulupidudel juuni teisel nädalal 1988 – see oligi juba Laulev Revolutsioon.

Rahvarinne oma suurüritustega 17. juunil ja 11. septembril andis isamaalisele protestilaulmisele laulupeo mõõdu. See oli Laulva Revolutsiooni apogee, mida mitte kunagi ei ületata, nagu ei ületata ka kõige võimsama öölaulupeo emotsiooni. Laulva Revolutsiooni algatas rahvas. Pretendente, kes Laulva Revolutsiooni algatamise enda nimele kirjutaksid, võib ju ilmuda, aga nad ei anna välja isegi kolmanda Vale-Dimitri mõõtu.

Kirjeldan oma päevikute põhjal veidi silutud tekstina (pluss sulgudes lisatud selgitused) enda osavõttu kolmest päevast, mis kuuluvad 1988. aasta Laulva Revolutsiooni kõige mõjuvamate sündmuste hulka.

Öölaulupidu

Juuni teisel nädalal on vanalinnapäevad. Nendel vanalinnapäevadel toodi Tallinnas välja sinimustvalged lipud.

Reedel, 10. juunil olime tuttava Vastse-Kuuste rahvatantsujuhiga natuke vanalinnapäevadel ja Kukus. Vist seal kohtusin Jonatan Tomešiga (ta oli abielus eestlannaga). Õhtupooliku olime Jonatan Tomeši, Katarina Tomešova ja tema eesti sõbratari Tiiu Paltaga Raekoja platsil vanalinnapäevadel. (Jonatani tundsin juba aastaid. Praegu on Jonatan Tomeš eesti keele õpetaja Prahas Karli ülikoolis, eestlaste armastatud giid Prahas ja riigivisiitide ajal Tšehhi riigijuhtide ametlik eesti keele tõlk. Tallinnasse eesti keelt õppima saadetud slovakitar Katarina Tomešova on hiljem töötanud Slovakkia saatkonnas Riias; Katarina ja Tiiu olid minu üliõpilased.) Olime seal, kui rongkäik hakkas minema Lauluväljakule. Läksime kõik kaasa.

Sõitsime minu „Moskvitšiga“ Lauluväljaku lähedale ja saime laulukaare all veel päris head kohad. Olime seal laulukaare all kuulsaimal öölaulupeol hommikul kella kuueni.

Seda meeleolu on võimatu kirjeldada: noored mehed viivad sinimustvalged lipud seina mööda üles minnes Lauluväljaku raadiohoone lipumastidesse (uksed olid kinni ja tollal ei tulnud jõu kasutamine kellelegi pähegi); mootorrattur sõidab prožektori valgusvihus öö läbi ümber Lauluväljaku, sinimustvalge sõidutuules lehvimas; öö läbi lauldakse ainult isamaalisi laule ja Soome Yleisradio teeb otseülekannet hommikuni.

Tulime sealt ära kell kuus hommikul, kui bussiliiklus algas. Mu „Moskvitš“ seisis kuskil Russalka kandis. Kui jõudsin Trummi tänavale koju, lülitasin sisse Soome raadio sel hetkel, kui diktor ütles: “Ja nüüd, armsad kuulajad, hakkame lõpetama otseülekannet Tallinna Lauluväljakult, kust inimesed hakkavad lahkuma.” Hiljem kuulsime Soome sõpradelt, kuidas need, kes sattusid õigele raadiolainele, helistasid üksteisele, et kuulata hommikuni.

Selle öö järel andis Heinz Valk 1988. aasta suvele Laulva Revolutsiooni nime. 20 aastat hiljem on öölaulupidusid ja nende meeleolu asunud kirjeldama praegused ideoloogiatöötajad, kes öölaulupidudel pole olnud. Tagantjärele-ideoloogias asendatakse vabanemisrõõm vihaga. Kuid öölaulupidudel lauldi isegi võitluslaule ekstaatilise rõõmuga, mitte vihaga.

Kommunistide Moskvasse saatmine

Rahvarinde Lauluväljaku suurmiitingule (nn parteikonverentsi delegaatide teelesaatmisele) reedel, 17. juunil sattusin juhuslikult. Mul poleks pähegi tulnud, et mina lähen kommuniste Moskva komandeeringusse saatma. Aga läks teisiti.

Me läksime naisega oma teed läbi Tammsaare pargi, kui sealt parajasti üks Rahvarinde kolonn läbi marssis. Need olid kirjastuste inimesed, seal oli tuttavaid. Marju Vilbaste võttis meil kohe käest kinni. Ta ütles midagi sellist, et kas te olete hullud, et kaasa ei tule. Läksime, ja seisime seal laulukaare all, pea kohal sinimustvalge lipp. Ütlesin lippu hoidvale võõrale naisele: “Hea on seista selle lipu all.”

Too sündmus on hästi dokumenteeritud ja seda päris ümber teha on õnneks väga raske. Minu jaoks oli see pöördepunkt suhtumises Rahvarindesse. 17. juunil olin ma juhuslikult kaasas, seejärel käisin Rahvarinde algatuskeskuse nn konsultatiivnõukogu istungitel vaatlejana, aga Ülemnõukogu Presiidiumi keeleseaduse komisjonis olin juba Rahvarinde silm-kõrv (näiteks 6. septembril kõnelesin TPI-s Viktor Vahu surimurist keelekomisjonis). “Eestimaa laulul” 11. septembril olin üks väljakuulutatud kõnelejatest. Rahvarinde asutamiskongressil 1. ja 2. oktoobril valiti mind, mulle endale ja Rahvarinde juhtidele ootamatult, äsja ametlikult asutatud Eestimaa Rahvarinde Eestseisusse.

Liivlased ja “Eestimaa laul”

„Eestimaa laulu” ajal filmis Lennart Meri ja Enn Säde võttegrupp Lätis liivlasi. See projekt oli halvasti ette valmistatud, pigem oli see improviseeritud: Lennart Meri suurekspeditsioonidelt Siberi soomeugrilaste ja uurallaste juurde oli raskestihangitavat värvifilmi üle jäänud, ja see tuli ära kasutada. Liivlasi ja liivlaste olusid Meri ei tundnud, mina aga olin tolleks ajaks käinud Liivi rannas juba kümme aastat, kokku 15 korda.

Leppisime kokku, et olen abiks filmimise käimapanekul, aga sõidan võttegrupi juurest ära 11. septembri hommikul, et jõuda Lauluväljakule. Pidime Lennart Meriga ja tema võttegrupiga kohtuma Riias „Riga” hotellis neljapäeval, 8. septembril.

Sõitsin Riiga oma “Moskvitšiga”, kaasas kaks üliõpilasneidu, kes tahtsid jõuda Riiga. Läksime lahku Vabadussamba juures. „Ära meie pärast muretse,” ütlesid nad. Kohtusin perekonna eluaegseteks sõpradeks jäänud Viia ja Kristeliga juba „Eestimaa laulul”.

„Riga” hotellis läks kõik plaani järgi. Võttegrupist sain lähemalt tuttavaks Enn Sädega. Auto jätsin „Riga” hotelli ette parkima ja startisime võttegrupi valge minibussiga Talsi suunas.

Talsis asusime linnakese parimasse hotelli: mina ja võttegrupi kolm meest ühte pisikesse tuppa (kaks meest välivooditele) ja Lennart Meri kahetoalisse kaaruksega ühendatud „sviiti”. Selle kaare all võttis ta hommikuti kuninglikus hommikumantlis vastu oma alamate hommikutervitused ja töölemeldimised. Mul kerkis vaimusilma ette pilt mütsi kahe käe vahel mudivatest talupoegadest, kes on tulnud mõisahärralt töökäske saama. Sellest kujutluspildist ei maksa otsida mingit kurja irooniat: sain tol ajal Lennart Meriga väga hästi läbi ja leppisin – nagu teisedki – tema maneeridega.

Mul oli kohe algusest peale selge, et Lennartil pole oludest liivlaste külades aimugi. Kodutöö oli jäänud väheseks, kuigi olime filmi kontseptsiooni arutanud tema pool Pilviku tänavas 4. ja 5. septembril. Ta lootis oma suurele kogemusele ja improviseerimisoskusele.

Seletasin, et asi ei ole nii, nagu tema kujutleb. Ei saa sõita liivi külasse ja seal siis filmida liivlaste igapäevaelu ning improviseerida loomulikku liivikeelset kohtumist liivlastega. Liivlasi lihtsalt pole rohkem kui loetud inimesed ja seetõttu peab meil olema kindlatele inimestele toetuv kindel plaan.

Et keegi talle vastu räägib, see oli Lennartile harjumatu. Ta nõjatas kaminale ja tegi minu peale väga kõva häält: “Mati!” See oli korralekutsumine. Aga ka minul polnud taganeda: kui ma oleksin tema plaani kiitnud, oleks filmimine läbi kukkunud või oleks asjata palju aega raisatud. Niisiis lasksin ma endaga kurjustada. Hiljem hakkas filmimine toimuma suuremal või vähemal määral minu soovituste järgi: kohtumine kindlate inimestega Liivi rannas ja filmimise lõpus Staltede perekonnaga Riias. Kindlasti sai Lennart peagi aru, et mul oli õigus.

Samal neljapäeval sõitsime Kolkasse ja kohtusime liivlase Rudolf Breinkopfiga. Dundagas filmisime lossi.

Kogu aeg saatis meid see ärev teadmine, et Eestis juhtuvad tähtsad asjad, aga Tallinna saatja oli nii nõrk, et meie autoraadio püüdis ainult Liivi rannas (ilmselt Saaremaalt transleeritud) hakitud eestikeelseid uudiseid. Me mõistsime kohe, et Karl Vaino mahavõtmine ja Vaino Väljase Eestisse kompartei esimeseks sekretäriks toomine on ülisuure tähtsusega.

Reedel, 9. septembril oli ilus filmimispäev. Filmisime Kolkas üht vana maja ja Oskar Staltet surnuaial seletusi jagamas (ta oli Riiast kohale toodud). Oskar Stalte on niisuguste asjadega väga harjunud. Lõunat sõime Oskar Stalte õe Irma Fridrihsone pool. Oskar Staltega sõitsime ka Mikeltornisesse. Lennart Meri muidugi soovis käia majakas. Sellega oli mingi seiklus, aga mul pole seda kahjuks täpsemalt kirjeldatud. Mina olen üliõpilaspõlves majakas käinud ja sealt suurejoonelisi maastikufotosid teinud.

Laupäeval, 10. septembril filmisime Vaide külas Natalie Kristine maja ja kuulsat Zuonka tamme ning jutuajamist Alfons Bertholdiga. Pauline Ziberga pool oli ka tema vennapoeg Andrikš Zibergs. Sel päeval filmisime veel Mazirbe (Ire) rahvamaja ja kirikut ning seejärel Slatere looduskaitseala ürgmetsa. Õhtusöögiks sõitsime tagasi Pauline poole Vaidele, aga ööbisime ikka Talsi hotellis. Päev oli õnnestunud: olime kohtunud oluliste inimestega.

Mu kaasasõidu tingimus oli olnud, et sõidan võttegrupi juurest ära pühapäeva varahommikul, et jõuda Lauluväljakule „Eestimaa laulule”, kus olin kõnelejate nimekirjas. Niisiis varahommikul taksoga Talsi–Riia (ka Pauline ja Andrikš sõitsid selle autoga Riiga). Riias võtsin hotelli eest oma “Moskvitši” ja hakkasin sõitma Tallinna poole. Juba Märjamaal muutus liiklus aeglaseks, tee oli autosid täis.

Tallinna piirides mõtlesin kogu aeg, kus oleks õige koht auto maha jätta, et edasi üritada linnaliinibussidega, mis siiski liikusid. Sõitsin välja peaaegu Kadriorgu, sealt läksin kiirkõnniga Lauluväljakule. „Eestimaa laul” oli juba ammu alanud, mitu tähtsat kõnet peetud. Kui ronisin tribüünile kõnelejate ritta (Edgar Savisaar, Heinz Valk, Rein Veidemann jt), jäi hing kinni: terve Lauluväljak oli sinimustvalge tihe inimmeri (hilisematel hinnangutel 300 000 inimest). Heinz Valk oli oma “Ükskord me võidame niikuinii!” juba hüüdnud, aga selle variante kordasid hilisemadki kõnelejad.

Üsna pea oli minu kõnekord. Ma kõnelesin eestlaste õigusest elada eestlasena ja sellest, et me ei lepi meile armu poolest antud piiratud keeleõigustega. Ütlesin, et täna seisavad need viis tähte – EESTI – kõrvuti väärikamalt ja uhkemalt. Kõnelesin liivlastest ja ütlesin, mida vana liivlane Oskar Stalte oli käskinud mul eesti rahvale edasi ütelda: „Rouž, kis laskõbõd võõrõd entš moozõ, ne kuolõbõd jara.” (Rahvas, kes laseb võõrad oma maale, sureb välja.)

Mul on kahju, et „Eestimaa laulu ‘88” videofilmil on kõnet lühendatud just nende teemade arvel, sest olin Liivi rannas vanale lugupeetud liivlasele Oskar Staltele andnud lubaduse, et annan tema sõnumi eesti rahvale edasi – mida ma muidugi ka tegin: see liivikeelne lause kõlas tookord Tallinna Lauluväljakul.

Kui olin kõne lõpetanud, tahtsin kohe üles leida omasid; ma ei tahtnud poseerida juhtfiguuride hulgas. Leidsin üles tudengineiud Viia ja Kristeli, kellega olin oma sõitu Riiga alustanud. Seal lähedal olid ka oma lapsed Madis ja Maarja ema Jutaga. Olime kõik koos Lauluväljaku tagumises, Lasnamäe-poolses nurgas. Seal oli intsident punalipuga: üks hull tahtis seda viia laternamasti, ta võeti maha koos punalipuga ja peksa ei antudki. Õhtul hümni „Mu isamaa mu õnn ja rõõm” ajal hakkas sadama. Gustav Ernesaks juhatas oma „Isamaad” juba vihmas ja süvenevas hämaruses. Kui pääsesime rahvasummas liikuma ja auto üles leidsime, mahtusime kõik autosse ja kõigepealt viisin tudengineiud Viia ja Kristeli Õismäele.

Õnneks on „Eestimaa laul” videofilmitud, kuigi kärbitult (ja pealkirja on sattunud halb viga, mis hiljem on levinud laiali: seal on kuupäevaks märgitud 19. september).

Ka Lennart Meri kavatsetud ja Enn Säde teostatud filmist “Liivlaste lood” sai mõne aja pärast asja (1991). Enn Säde meenutas selle filmi saamislugu 19. veebruaril 2008 Vikerraadio (ja vist ka Klassikaraadio) meenutustesarjas.

Epiloogid: „Vabaduse laul” ja „Südamelaul”

„Eestimaa laulu” järjeks oli pühapäeval, 8. septembril 1991 Lauluväljakul Rahvarinde „Vabaduse laul” deviisi all „Jää vabaks, Eesti meri!”. Olid kõned ja laulud, aga „Eestimaa lauluga” võrreldavat meeleolu ei saavutatud ligilähedaseltki. Kuigi kõik oli ilus ja omaette võetuna suurejoonelinegi.

Kõnelesid Rein Taagepera, Mati Hint, Rein Veidemann, Heinz Valk, Edgar Savisaar, Arnold Rüütel, Ülo Ignats jt. Kauaaegne sõber Raimo Anttila pildistas mind Helsingis TV-ekraanilt.

Ka laulud olid ilusad: lastekoor „Ellerhein”, Eesti Poistekoor, segakoor „Noorus”, Eesti Rahvusmeeskoor, Tartu koorid, EKE meeskoor, ansambel „Justament“, Boris Lehtlaan ... Aga tehti vist ka väike viga: parodistid etendasid Hitlerit ja Stalinit, aga need kuuluvad ühte väga teise ooperisse.

* * *

Sama seeria viimane Rahvarinde suurüritus oli „Südamelaul” 20. augustil 1992. Selleks ajaks oli erakondlik võitlus „Eestimaa laulu” aegse eufooria ja idealismi juba nii mutta tampinud, et Andrus Kivirähk kirjutas sellest „Pühapäevalehes” pealkirja all „Kokku tulid lihtsameelsed”, milles ta Lauluväljakule kogunenud „lihtsameelseid” võrdles homoseksuaalide kogunemiste ja prostituutide parteidega.

Nii Rahvarinde kui ka Rahvarinde suurürituste halvustamine on peavoolumeedias sellest ajast kestnud ilma vaheta. Aeg-ajalt üritatakse ka midagi üle võtta. Juba 1996. aastal on Trivimi Velliste intervjuus Mart Laarile Balti keti algatamise kirjutanud suurel määral enda arvele: Rahvarinne ainult liitus Balti keti organiseerimisel Muinsuskaitse Seltsiga, peaaegu vastu punnides (Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre: „Teine Eesti”. SE&JS 1996, lk 329).

Eesoleval 19./20. augustil võtab võim üle öölaulupeo organiseerimise. Kui see kujuneb suureks rõõmupeoks, siis on kõik väga hästi. Kui aga voli antakse vihalauludele, siis on öölaulupeo eetos reedetud. Loodame, et seda ei juhtu ja kõik läheb väga hästi.

MATI HINT

Jaga |