Kuhu jääb USA?

Nad pole saanud muud kui teravaid sõnu. Mitte kusagil polnud George W. Bushil rohkem fänne kui Gruusias. 150 000 inimest tervitas teda 2005. aastal „Bush! Bush!”-hüüetega, kui ta sõitis mööda tema järgi nimetatud avenüüd sisse Tbilisi linna. Ta tänas selle eest lubadusega: „Ameeriklased aitavad teid.” Nüüd, pärast Vene karistusretke alandust, tunnevad grusiinlased end oma kaitsejõu poolt reedetuna. New York Times teatab Tbilisist: „Igaüks esitab endale sama küsimuse: kuhu jääb USA?”

Tõepoolest ei olnud Bushi valitsusel mingit võimalust edukalt konflikti sekkumiseks. Sõjaline toetus ei tulnud kõne alla. Nii piirdus reaktsioon sõnadega, mida sellise teravusega pole enam külma sõja ajast saadik kuuldud. Veel pühapäeva öösel nimetas Bush Vene pealetungi „brutaalset eskalatsiooni täiesti aktsepteerimatuks” ja hoiatas Moskvat, et „too ohustavat tõsiselt suhteid USAga”.

Veel teravamalt formuleeris oma kriitika kindel Putini-vastane John McCain. Tema välispoliitiline peanõustaja oli kuni viimase ajani Gruusia-lobist, tema ise on president Saakašvili sõber ja esitas ta 2005. aastal Nobeli rahupreemia kandidaadiks. McCaini suhtumine: oleks Gruusia NATO liige, poleks Venemaa julgenud sisse tungida.

Rünnakute ja analüüsidega loodab vabariiklaste presidendikandidaat koguda punkte Barack Obama vastu. Viimase reaktsioon näis mõõdukamana ja järgis ettevaatlikku ELi-joont.

Paljud USA kommentaatorid küsivad nüüd endalt, kas mitte Bush oma tingimusteta lubadustega ei julgustanud Saakašvilit fataalseks Lõuna-Osseetia avantüüriks. Mõtlikult ja täis enesekriitikat vaatab „ainus supervõim” pealt, kuidas triumfeeriv Venemaa Kaukaasias rahutingimusi dikteerib.

Tõlge ajalehest Die Presse/Austria 12.08.2008

Jaga |