Eestlaste erinevad palged

EINAR HIRV,      18. juuli 2001


Hiljaaegu manalateele läinud ema meenutas viimastel elukuudel möödunut ning jutustas tõestisündinud lugusid muidu erinevatest inimestest, keda liitis vaid üks ühine tegur: nad kõik olid eestlased.

Sõja puhkedes mobiliseeriti isa Punaarmeesse. Ema jäi kolme väikese lapsega üksi ilma elatusvahenditeta. Peagi jõudsid Saksa väed Tallinna. Meie naabrinaise mees sai raudteel tööd mingi ülemusena. Tema esimese palga tõi naabrinaine meie emale. Selle raha eest kolisime Narva, kus elasid vanaisa ja vanaema. See naabrinaine oli eestlane.

Et Narvas kuidagi ära elada ja lapsi toita, käis ema külades riidehilpe toiduainete vastu vahetamas. Kord, kui ta jälle ühe talu õue astus, tuli peremees välja. Nähes, kes tulija on, läks ta koerakuudi juurde ja lasi koera lahti. See peremees oli eestlane.

Astudes keset päikeselist suvelõpu päeva sõjapõgenike vooris Pillapalu metsade vahel, nägime enda ees tühja plaanvankrit mehega. Palusime, et ta võtaks kas või meie kompsudki oma tühjale vankrile. Mees keeldus kategooriliselt. Siis ütles vanaisa, kes oli mitut sõda näinud, et läheme kiiremini, vene lennukid võivad pommitama tulla. Saime umbes kilomeetri jao voorist ettepoole, kui punakotkad olid kohal ja pommid langesid.
Plaanvankrist olid järel tükid ja mehest verised riideräbalad. Rahu tema põrmule, ta päästis meid. See mees oli eestlane.

Demokraatia on rahvavõim, öeldakse meile ülevalt. Partei on rahvavõim, räägiti 50 aastat ülevalt. Kõik manipuleerivad rahvaga. Miks te neid valisite, heidetakse meile ette, kui rahvasaadikud on uue sigadusega maha saanud. Oodake uusi valimisi ja valige õiged mehed-naised, öeldakse meile. Jah, meie valime, aga kes valituks saab, seda otsustate teie, härrased. Sellise põhiseaduse tegite, härrased.
Jälle on paljudel inimestel Eestimaal rasked ajad käes. Võiksime 10 aasta möödudes hakata siin paekaldal inimese moodi elama. Meie riigis on kõige püham eraomand, inimene maksab siin täpselt sama palju, kui tal raha on. Kuid mis maksab selline demokraatia, kus heaolu naudib vaid väike osa rikkureid?
Ka meie riigimehed on eestlased.

On kevad. Varsti võtan seljakoti, jätan maha paneelmaja seinad, kaua sa ikka möödunut leinad. Võibolla kuskil lapsepõlve külavaheteedel toomingate, sirelite uimastavas lõhnas, kohtan teda. Ah, et keda? Endasugust, halli peaga nooruslikku naist, kellel kogu süda on silmades. Vaatan neid meeletult mahedaid silmi, on see siis unes või ilmsi... Olen jälle õnnelik.
Ka mina olen eestlane.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)