Tunnen uhkust

 Aga see, et noorima riigikoguliikme Jaak Madisoni vastane klaperjaht on meie marionettmeedias sedavõrd fookusesse tõstetud ja üha uusi tuure võtab, tõestab võimueliidi lausa räiget suhtumist mistahes ilmingusse, mis ei ühti „ainuõigeks arvatud“ riigivalitsemise standardiga. Pealesunnitud retoorika on liigagi tuttav vanemale generatsioonile, kuid n-ö parimas eas persoonid õnneks (pigem kahjuks!) pole seda veel kogenud.

Jää või uskuma, et mitmesuguste rumalate tõttu olemegi igatmasti „natside“ sülem: „fašistid“, „putinlased“, „päriseestlased“ ... Kas jääb vaid oodata järjekordse „suurpuhastuse“ aega? Mehhaniseeritud „luuamehed“ oma mehhanismidega juba ootavad, selleks polegi enam ööpimeduse ja „mustade ronkade“ vajadust.

 Peab küll üdini kanapime olema, et mitte mõista, kuhu ulatuvad või viivad käsuandjatelt ja nn soovituste jagajatelt tulevad juhtnöörid! Millega küll on õnnetu Eesti rahvas ära teeninud manduva meedia ning manipuleeritava valitsuseliidi, kes koostöös on varjamatult kallal mistahes teisitimõtlemisel, liiati veel mõeldu väljaütlejail?

 LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |