Suured Peetrid, Väikesed Peetrid

MART HELME,      19. oktoober 2005


Eelmise nädala Kesknädalas ilmus intrigeeriv lugu, mis rääkis sellest, kuidas Lääne-Euroopa demokraatlikud riigid andsid Nõukogude Liidule oma õnnistuse Balti riikide ja Soome okupeerimiseks. Iseenesest polegi selle loo juures intrigeerivaks mitte fakt, vaid see, et väikeriigi Soome juhid said sõlmitud sobingutest teada sedavõrd operatiivselt. Nagu ka artiklis ära toodud fakt, et hiljem president Juho Kusti Paasikivi valdusse antud dokumendid ilmselt hävitati hirmust NLiidu ees.

Tegelikult lisab Kesknädalas ilmunud lugu vaid veel ühe nüansi sellele, mille Henry Kissinger oma „Diplomaatias" on kokku võtnud peatükki „Stalini turg". Sellel turul käis Esimese maailmasõja järgset süsteemi säilitada püüdvate riikide (Inglismaa, Prantsusmaa) ja seda muuta püüdvate riikide (Saksamaa, Nõukogude Liit) vahel äge kauplemine ja üksteise ülesostmine ning ületrumpamine.
Väärib samas märkimist, et just Jossif Stalin ilmutas selles kõige suuremat osavust, läbinägelikkust ning kannatlikkust.

Julgeolekupaktidega sõjaliste liitlaste otsingul
Ongi õigupoolest rabav, kui kiiresti muutus Euroopas Esimese maailmasõja järel üleüldine poliitiline atmosfäär ja kui lühikese ajaga asendus idee püsivast ülemaailmsest rahust, mille tingimustes sõda kui rahvusvaheliste suhete vorm oleks keelustatud katsetega kahe- ja mitmepoolsete julgeolekupaktide sõlmimiseks.
Kui esimese lähenemise apoteoosiks oli 1928. aastal sõlmitud Briand-Kelloggi pakt (millega ühines ka Eesti) ja mis kuulutas sõja kuritegelikuks ning keelustas selle, siis teine suund tähendas sisuliselt ei midagi muud kui Euroopa juhtivate suurriikide Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Nõukogude Liidu kohati üsna paanilisi liitlaste otsinguid juba silmapiiril paistva järgneva sõja tarvis.
Võrreldes varasema perioodiga, mida tunneme ka Euroopa kontserdi nime all, oli Esimese maailma sõja järel olukord Euroopas muidugi märksa keerulisem. Euroopa kontserdi ajastul oli diplomaatia kõigist oma dünastilistest komplikatsioonidest hoolimata põhimõtteliselt siiski lihtne ja ratsionaalne. Kontinenti valitses kindel arv suurvõime ja neist igaühe peamine ülesanne seisnes selles, et mitte lasta tekkida enda vastu suunatud ülekaalukat koalitsiooni.

Lääne demokraadid Hitlerist ja Stalinist ebaadekvaatsemad
Esimene maailmasõda, mille käigus kaks varasemat impeeriumi lagunesid ja sünnitasid suure hulga väikeriike, muutis selle kontserdi kakofooniaks. Eriti dissonantseks muutis olukorra aga see, et üks endistest suurvõimudest (Venemaa) asus 1917. aastast alates juhinduma ideoloogiast, mis muutis temaga koaleerumise vägagi küsitavaks.
Kahekümnendatel aastatel, kui sõjas räsitud suurriigid alles haavu lakkusid, võisid väikeriigid majanduslikele raskustele vaatamata tunda ennast üsna kindlalt. Olukord muutus järsult kolmekümnendate aastate algul, kui Saksamaa asus Adolf Hitleri võimule tõusmise järel selgele revanshismikursile ning Nõukogude Liitki kiire ja jõulise industrialiseerimiskursi tulemusena (siinkohal selle hinnast ei räägi) tundis, et on jalad taas maha saanud.
Praeguselt ajadistantsilt võime tõdeda, et selles olukorras käitusid kõige ebaadekvaatsemalt mitte hüsteeriline Hitler ja paranoiline Stalin, vaid tasakaalukad ja mõõdukad lääne demokraatiate juhid. Nii Hitler kui Stalin teadsid täpselt, mida nad tahavad ja kui palju nad oma tahtmiste eest maksma on valmis.
Lääneriikide liidrid seevastu tahtsid rohkemat, kui oli võimalik saavutada, polnud aga millegi eest valmis maksma. Ehk teiste sõnadega: liitlaste ees seisis dilemma, kuidas säilitada nõrkade Kesk-Euroopa riikide iseseisvus (loe: sanitaarkordon), andmata neile selleks omapoolseid siduvaid garantiisid, ja kuidas saavutada samal ajal, et Nõukogude Liit, mis neile riikidele hammast ihub, tulevases sõjas Saksamaaga nimetatud riike okupeerimata Inglismaa ja Prantsusmaa liitlaseks hakkaks.
Mitmepoolsed kollektiivse julgeoleku algatused, mida selles kontekstis katsetati, olid juba ette nurjumisele määratud, sest kõigil juhtudel nõudis NLiit, et sõja korral peavad väikeriigid lubama NLiidu väed oma territooriumile. Paraku ei näinud väikeriigid nõukogude vägede riigis viibimise ja okupatsiooni vahel suurt vahet ning nii raisati mõttetute läbirääkimiste peale asjatult aega ja vahendeid.

Hitler ja Lääne demokraatia Stalini liimil
Kujunenud olukorras näitaski lõpuks Stalin, et valdab reaalpoliitika arsenali ning idamaise diplomaatilise kavaluse ja silmakirjalikkuse mängu kõige täiuslikumalt. Kuna tal iseenesest oli ükskõik, kellega Venemaa kapitalistlikest vaenlastest liidus olla, otsustas ta mängida pirtsakat pruuti ja Saksamaa ning liitlased enda pärast võistlema panna. Ning kõik kolm läksidki liimile. Nagu nüüd teame, rahuldasid sakslaste pakkumised Euroopa jagamiseks Stalinit kõige enam ja selle tulemusena sündiski Molotov-Ribbentropi pakt.
Ent Stalin poleks olnud Stalin, kui ta juba saavutatuga rahuldunud oleks. Kuni polnud puhkenud Saksa-Nõukogude sõda, mille algusajaks Stalin ekslikult hindas 1942. aastat, oli võimalik ennast endiselt müüa ka liitlastele ja selle eest ekstra protsente sisse kasseerida. Selles situatsioonis oligi täiesti loomulik, et liitlaste peatähelepanu pöördus mitte enam Lääne-Euroopa ja Nõukogude Liidu vahelise niigi lagunenud sanitaarkordoni säilitamisele, vaid Stalini tõmbamisele Saksamaa-vastasesse koalitsiooni. Maksku see siis, mis maksab.
Nagu taas tagantjärele tarkadena teame, nii ju lõpuks läkski.
Huvitav on siinjuures aga see: kas ei tulenenud just toona sõlmitud salakokkulepetest, et lääneliitlased Teheranis, Jaltas ja Potsdamis Balti riikide iseseisvuse taastamise küsimusest sisuliselt mööda läksid? Seda hoolimata 1941. aastal välja kuulutatud Atlandi hartast, mis lubas ju kõigi – kõigi! – Teise maailmasõja eel iseseisvuse omanud riikide sõltumatuse taastamist.

Huvitav küsimus on ka see: mida on Euroopa Liidu juhtriigid Saksamaa ja Prantsusmaa praegu külma sõja järgse maailmakorra lagunemise ajal valmis Venemaale kinkima, et garanteerida endale liit temaga? Ma millegi pärast ei usu neid, kes väidavad, et saladiplomaatia ja telgitaguste kokkulepete ajastu on maailma ajaloos jäädavalt möödas. Üldiselt on ajaloos pigem nii, et suured söövad lõunat ikka väikeste kulul. Täpselt nii, nagu muinasjutus Suurest ja Väikesest Peetrist

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)