E-valimistega said võimule need, keda tegelikult ei valitud

Maailm ei näe Eesti e-valimisi edu ja demokraatia sümbolina, nagu meie parempoolsed on võtnud endale eesmärgiks kõigile selgitada. 2013. aasta alguses Eestit külastanud Suurbritannia digiõiguse ja e-valimiste kampaaniate ekspert Jason Kitcat selgitas, et suutlikkus suurepärast infotehnoloogiat üles ehitada ei tähenda veel otsekohe seda, et uus tehnoloogia ülimalt sobiks igaks tegevuseks. Kitcati arvamuse kohaselt võib infotehnoloogia olla hea internetis ostude teostamise või pangatehingute sooritamise jaoks, kuid kindlasti ei sobi see valimiste jaoks.

Kui e-valimisi läbi viia, siis peavad need olema turvalised, kontrollitavad ja anonüümsed. Kitcat selgitas ja tõestas, et arvutid ei suuda kõiki neid kolme ülesannet üheaegselt saavutada. Heal juhul võib arvuti abil saavutada neist eesmärkidest vaid kaht. Näiteks on raske anda arvutile ülesannet tagada kontrollitavus, kuid samaaegselt ka anonüümsus.

Suureks probleemiks on Kitcati hinnangul see, et e-valimised on justkui musta kasti süsteem. Sinna sisse ei näe ja avalikku kontrolli hääletamise üle on võimatu teostada. Ekspert näitas, et kui internetis ostude sooritamise korral jääb informatsioon ostu tingimuste ja summa osas maha ning selle alusel on võimalik pretensioone esitada, siis e-hääletuse korral pretensioonide esitamine võimalik ei ole. Jason Kitcat selgitas oma kogemuse najal, et e-hääletustel võttis valimistulemuste kokkuvõtmine kaks korda rohkem aega, kui pabersedelite ülelugemine. Samuti olid e-valimised Londoni linnavalitsuse tehtud kalkulatsioonide kohaselt tunduvalt kallimad, kui valimised pabersedelite kasutamise abil.

Tallinna linn pani õla alla e-valimiste ohtude selgitamisel

Tallinn on olnud kogu Eestile eeskujuks väga mitmel moel ja väga mitmes erinevas olukorras. Ka e-valimisi puudutavas teemas ei pidanud Tallinn võimalikuks kõrvalseisjana pealt vaadata, kuidas Eesti inimestest lihtsalt ülekohtuselt „üle sõidetakse" ja e-valimiste abil meie demokraatiaga manipuleeritakse. Ning mitte lihtsalt ei manipuleerita, vaid tehakse seda viisil, et kõik inimesed kannatavad, paljud on sunnitud riigist lahkuma ja meie ühiskond on suundunud allakäiguspiraali. Tallinn pidas õigeks sekkuda.

Nimelt toetas Tallinn 2012. aasta lõpus e-valimiste ohte käsitleva raamatu „Rikutud sedelid" väljaandmist. Raamatu autoriks on USA professor Barbara Simons. Väljaandmine ei olnud mõeldud äriprojektina ja seda raamatut müügile ei suunatud, vaid see oli mõeldud jagamiseks neile, kes e-valimiste vastu huvi tunnevad, ja tasuta eelkõige seetõttu, et nii pääseksid informatsioonile ligi ka vähekindlustatud inimesed, kes parempoolsete poliitikute võimu ajal on nii ühiskonnaelust kui ka teabest kõrvale tõrjutud.

Professor Barbara Simonsi informatsioon on täiesti vastupidine sellele, mida parempoolsete poliitikute poolt on Eestis e-valimiste kohta levitatud. Eestis selgitati, et e-valimised on maailmas väga populaarsed, kuid Simonsi sõnul ei kasutata selliseid e-valimisi mitte kusagil peale Eesti. Eestis selgitasid parempoolsed poliitikud, et e-valimistel nõrku külgi peaaegu ei olegi. Simons tõestab aga ära, et praegused e-valimised praktiliselt nõrkadest kohtadest koosnevadki.

Eesti valimistulemus tõestas e-valimiste sobimatust

Eesti kontekstis on e-valimiste manipuleeritavus ka praktikas tõestust leidnud. Nimelt võitsid e-häälte abil parempoolsed parteid, kes muidu ei oleks võimule pääsenud. Ning nüüd on e-valimistest kümne küünega kinni hoidmine nende ainuke lootus võimul püsida ja üldse mingisugustki positiivset tulemust saada nii kohalikul kui ka riigi tasandil.

Kui parempoolsed poliitikud oleks oma võidus kindlad ilma e-valimisteta, siis mis põhjusel proovitaks Eestis kasutada poolikult välja arendatud ja streikivat e-valimiste süsteemi, ja seda veel olukorras, kus valimistulemuste kontrolliminegi on lükatud alles kusagile kaugesse tulevikku. Mingit sisulist õigustust ja põhjendust mittetoimiva süsteemi kasutamiseks ei ole. Järelikult saame ikkagi rääkida ainult sellest, et parempoolsetel on oma võimuloleku säilitamisega rasked lood ja e-susserdamine tundub olema selleks ainsaks võimaluseks.

Valimiskabiin autos - soodustingimused häälteostuks

Keskerakonna kogutud andmetel on Eesti maailmas ainus riik, kus valimiskabiin on sisuliselt toodud hääletaja asukohta, olgu see siis tema kodu, kontor, suvila, auto, naabri maja või lausa magamistuba. Valimiskomisjonil puudub igasugune võimalus kontrollida e-valimiste abil suvalisse asukohta transporditud valimiskabiini tingimusi, et hääletajat ei mõjutataks või et hääli ei ostetaks. Valimiskabiini viimine autosse või naabri tuppa on iseeneslikult juba selline toiming, mis võib kaasa tuua soodusolukorra selleks, et häälte ostmine saaks aset leida.

Praktikast on teada juhtumeid, kus e-hääletused on toimunud grupiviisiliselt pidudel, õppeasutustes, baarides, hooldekodudes ja mujal, kus on võimalik grupp kokku koguda, öelda õige kandidaadi number ja siis kõik ühise meeskonnana hääletada. Selliste toimingute seadusevastasusele on lihtsalt suure kaarega sülitatud.

E-kuriteo tõendite kiirkorras hävitamine

Mitu inimest koostas ka hagisid nõudega, et e-valimiste andmekandjaid vähemalt ei hävitataks. Teisisõnu, et sellise kahtlase ja meie demokraatiat manipuleeriva valimisprotseduuri tõendid jääksid alles.

Kuid kas kohtud kuulasid? Loomulikult mitte. Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula korraldusel hävitati kõik tõendid, ja kiirkorras. Ehk siis e-kuriteo tõendid hävitati viisil, nagu kuritegude puhul ikka kombeks tundub olevat.

Nii nagu kohtud ei arvestanud taotlusega e-valimiste manipuleerimise arvatavad tõendid säilitada, nii ei võtnud kohtud sisulise arutluse alla ka paljusid teisi kaebusi ja proteste e-valimiste osas. Valimistulemused hävitati ja Reformierakond kuulutati valimiste võitjaks. E-valimisi kaitsnud tuumik Märt Rask, Heiki Sibul ja nende kaaskond erinevate vihjete ja otseste kuritarvitustega lihtsalt ei arvestanud.

Keit Pentus-Rosimannus sai e-valimiste suurvõitjaks

Reformierakonna hingeelu tundva Anna-Maria Galojani hinnangul on e-valimiste üks suurvõitja reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus. Oma raamatus „Kuidas minult varastati miljon" selgitab Galojan, et e-valimised muutsid Keit Pentuse häältesaagi kahe valimiste lõikes 70 häälelt seitsmele tuhandele häälele ja seda ilma mingi erilise pingutuseta oma populaarsust reaalselt kasvatada. Seega võib Eestis hulgaliselt manipulatsioone korda saatnud Keit Pentus-Rosimannust nimetada e-valimiste suurvõitjaks küll.

Parempoolsed ei saa lubada e-hääletuse testimist,

sest nad on sunnitud end valimisvõitjaks valetama

Tegelikkuses on loomulikult arusaadav, miks parempoolsed poliitikud ei ole e-valimiste süsteemi testimisest huvitatud. Süsteem ei ole turvaline ja selles on n-ö tagauksed, kustkaudu on võimalik sobivas koguses hääli kokku saada tagamaks endale valimisvõit. Parempoolsed ei saa lubada endale nende tagauste sulgemist, sest mida aeg edasi, seda vähem saavad nad loota reaalsetele häältele ja seda rohkem peavad nad ennast valimisvõitjaks valetama. Siinkohal on oluline osutada tähelepanu ka asjaolule, et e-valimiste kriitika ei ole tekkinud mitte viimastel aastatel, kuid parempoolsed ignoreerivad seda ikkagi täiel määral. Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor Rein Ruutsoo on avaldanud, et Eesti valimisi käsitlev OSCE raport soovitas juba 2007. aastal, et e-valimiste hääletussüsteem peaks olema sõltumatu osapoole poolt sertifitseeritud.

Ruutsoo ei ole kuidagi suutnud mõista, miks on Eestis mindud korduvalt demokraatia elementaarse nõude - ehk siis sõltumatu kontrolli olemasolu - vastu, ja seda täiesti teadlikul viisil.

Professori sõnul oli e-valimiste teine suurt muret tekitanud võtmekoht see, et hääletuse projektijuhil oli pidev juurdepääs serverile. Sisuliselt loodi olukord, kus projektijuht saab valimiskastis toimetada täpselt nii, nagu heaks arvab või nagu tal on kästud.

Etteheited e-valimistele võimaldaksid valimistulemused tühistada

Ruutsoo on pidanud vajalikuks ka rõhutada, et ei Vabariigi Valimiskomisjonis ega selle sekretariaadis ole ametis ühtegi IT-spetsialisti. Tulenevalt sellest ei ole komisjon ka absoluutselt pädev midagi kontrollima. Professor on seisukohal, et kui sedalaadi etteheiteid oleks tehtud n-ö tavahääletuse reeglitele, siis tuleks valimistulemused tühistada. E-valimised ei täitnud demokraatlikus riigis ausatele valimistele seatud reegleid.

Kahjuks ei ole Eestis aga valimistulemusi tühistatud ja võimul on endiselt need, kelle häältesaak salapärasel viisil e-kanalites paisus. See on avalik saladus, et asi ei ole aus, kuid niipalju Eestis veel tõde välja öelda ja selle põhjal käituda ei julgeta, et me näeksime tänaval inimesi valevalitsejate tagasiastumist nõudmas. Kahjuks on nad võimul ja nagu praktika on tõestanud, ei ole Eesti nende valitsemisest võitnud. On aga katastroofiliselt kaotanud.

Seega ei ole e-valimiste tühistamata jätmise hind mitte üksnes kaugenemine demokraatiast, vaid meie riigi otsene sotsiaal-majanduslik allakäik. See ei ole mitte teoreetiline väide või arvamus, vaid selles allakäigus võib veenduda igaüks ise, kes natukenegi Eestis ringi vaatab - riigist lahkuvad inimesed, majanduslikud läbikukkumised, vaesuses elavad lapsed jne. E-valimiste abil võimul olevad valevalitsejad on läinud Eestile liiga kalliks maksma.

E-valimistes tahtlikud turvaaugud sees

Parempoolsed asuvad oma e-valimistega ikkagi suhteliselt piiratud mänguterritooriumil. Ühelt poolt peab looma võimalused enda võimul hoidmiseks ja neid võimalusi avatuna säilitama. Teiselt poolt peab olema igaks juhuks valmis ikkagi võimaliku manipulatsiooni selgitamiseks ja selle kellegi kaela ajamiseks, sest ei saa ju välistada, et kusagilt tuleb ikkagi midagi avalikuks ning ühel hetkel on skandaal õhus.

Tulenevalt ülaltoodust on loogiline järeldada, et e-valimiste süsteemi on tahtlikult ja teadlikult jäetud sisse teatud turvaaugud, mille kaudu on võimalik vajadusel valimistulemusi mõjutada (andes teatud inimestele teatud juhtnöörid) või mille kaela on võimalik hiljem ajada omade poolt süsteemi sees toimunud häälte muutmise manipulatsioone kui juhuslikku häkerdamist väljastpoolt.

EDGAR SAVISAAR

[esiletõste] Mingit sisulist õigustust ja põhjendust mittetoimiva süsteemi kasutamiseks ei ole. Järelikult saame ikkagi rääkida ainult sellest, et parempoolsetel on oma võimuloleku säilitamisega rasked lood ja e-susserdamine tundub olema selleks ainsaks võimaluseks.

[pildiallkiri] TULEKUL TEINE TÕDE EESTIST: Edgar Savisaarel on teoksil järgmine raamat, „Tõde Eestist. Teine köide".

Siinesitatud katkend uuest teosest kõneleb e-valimistest, mida autor nimetab otsesõnu e-kuriteoks.

Jaga |