Mida teadis eestlane Moldovast? Mitte kui midagi!

Sellel pressikal esines toonane Europarlamendi saadik Marianne Mikko, kes oli siis Europarlamendi delegatsiooni Euroopa Liit - Moldova juht. Tollele pressikonverentsil hämmastas mind tõsiselt Mikko retoorika, ta kinnitas, et Euroopa Parlament kui „vabaduse ja demokraatia kaitsja" ("Euroopa Parlament", lk 13) püüab pidevalt „rumalatele ja väheharitud Moldova aborigeenidele" selgeks teha, et neil on tarvis lõpuks ometi loobuda oma põllumajandusest ning tööstusest. Et Moldova tööstus, tõsi küll, hingitseb veel vaid separatistlikus Transnistria Moldaavia Vabariigis, aga moldaavlased pööravad ikkagi veel liiga palju tähelepanu oma põllumajandusele, teevad veine, mis on täiesti mõttetu meie praeguses Euroopas, kus on küllalt normaalseid veinitootjaid - Itaalia, Hispaania ja loomulikult Prantsusmaa. Kogu kohtumise ajal tiksus mul peas vaid üks mõte: nii tapsid nad ka Eesti põllumajanduse!

Chateau Moldova

Pean tunnistama, et ka minul oli moldaavia veinide suhtes küllalt suur eelarvamus, mis tugines ühele kümne aasta tagusele kurvale kogemusele, mil meie seltskond mõnest klaasist uhkesse kotiriidesse pakitud ning vahapitseriga kaunistatud pudelist veinist üsna korraliku mürgituse sai. Seepärast ei olnud mulle ka suureks üllatuseks, kui Venemaa Moldova veinidele moratooriumi kuulutas. Selge, et selle taga oli poliitika, vene rahva tervis oli vaid ettekäändeks, põhjused ulatusid tunduvalt kaugemale, kuid mina mõtlesin, et õige kah, kui oma inimesi mürgitada ei lasta.

Aga kõik minu eelarvamused Moldova veinide kvaliteedi suhtes said kummutatud juba saabumispäeval, mil meile organiseeriti väljasõit Chateau Vartely`sse koos degusteerimise ning õhtusöögiga.

Pean tunnistama, et kuigi ma veini armastan, olen ometi küllaltki harimatu veinisõber. Nüüd sain teada, et nimetus Chateau on lisatud vaid juhul, kui vein teeb kogu protsessi läbi ühe tootja juures. Siin istutatakse viinamari, valmistatakse temast vein ning tihti ka konjak, siin laagerdub see tammevaatides, peale mida villitakse pudelitesse ning  eksporditakse kas teistesse riikidesse või oma kodumaa kauplustesse, osa aga säilitatakse kindlal temperatuuril oma veinikeldrites. Loomulikult on igal Chateau`l ka oma restoranid.

Muide, Chateau Vartely`s tehakse ka unikaalset Ice Wine`i. Meile räägiti, et selle tegemise tehnoloogia avastati täiesti juhuslikult - oli öökülm ja osa viinamarjasaaki külmus ära. Saaki ära visata oli kahju ning nii otsustatigi vaadata, mis sest välja tuleb. Välja tuli aga täiesti eksklusiivne vein - väga kallis ja hea.

Veinikeldrid

Mis puutub veinikeldritesse, siis suurim neist on Cricova veinitööstuses. Mäesügavuses, kust kaevandatakse veel praegugi ehituses kasutatavat lubjakivi, on keldrikäikude üldpikkus on pea 70 kilomeetrit. Sealt leiab nii vahuveinitööstuse, kus kasutatakse klassikalist šampusetegemise meetodit, ruumid inimesesuuruste tammevaatidega, kollektsiooniveinid ja loomulikult mitmeid fantastilisi degustatsioonisaale. Cricovas on üle 100 kvaliteetveini kollektsiooni, muuhulgas ka Hermann Göringi kollektsioon, mis leiti pärast Teist maailmasõda. Seal on võimalik veinikollektsiooni säilitamiseks ka endale seinaorv rentida.

Legend räägib, et 1966. aastal tuli Cricovasse Juri Gagarin, sisenes degustatsioonisaali ning väljus sealt alles kahe päeva pärast. Loomulikult on see legend, kuid küllaltki tõelähedane. Tegelikult olla ta veetnud veine degusteerides vaid poolteist päeva, samuti räägiti meile, et tal olnud seljas valge pintsak, mis punasest veinist pea kohe kannatada sai. Ta võttis pintsaku seljast ning ütles, et kuna punase veini plekid niikuinii välja ei tule, siis võetagu ja visatagu see pintsak lihtsalt minema. Kui Gagarin oma seltskonnaga veini degusteerimise lõpetas, andsid Cricova veinitehase tüdrukud talle säravvalge puhastatud ning triigitud kuue tagasi. Gagarini küsimusele, kuidas nad selle nii puhtaks said, vastasid tütarlapsed, et valge veiniga.

Pea karske veinimaa

Üldse on aga Moldovas alkoholi suhtumine väga huvitav. Kogu seal olemise aja ei näinud me mitte ainsatki olgu või natuke purjus inimest, polnud ka ärajoonud nägusid.

Äärmiselt tore mees, Moldova filmirežissöör Valeriu Jereghi, kelle film „Arrivederchi" on võitnud mitmetel filmifestivalidel juba rohkem kui 10 auhinda, jutustas ühe loo oma nooruspäevist. Valeriu rääkis, et tema isa armastanud sõpradega malet mängida. Õhtu jooksul malet mängides olla nad tavaliselt ära joonud ämbritäie veini. Kord olla ta isa koos kahe kolleegiga - Valeriu isa oli külakooliõpetaja - pea neljakäpakil koju tulnud. Kui Valeriu hommikul isa käest küsis, kui palju too eelmisel päeval ära joonud oli, vastanud läbinisti haige isa, et nad olid kolme peale ära joonud „TERVE pudeli viina!" - nad olla tahtnud lihtsalt proovida, et millega on tegu.

Sõbrad rääkisid meile, et sügisõhtuti pidavat külad pimedusse mattunud olema, kuna kõik istuvad oma keldrites. On ju vaja uue veini tammevaatidesse laagerdama panemiseks tünnid eelmise aasta saagist vabastada. Nii siis istutaksegi täna ühe, homme teise naabri juures, ülehomme sinu juures, rüübatakse eelmise aasta noort veini, süüakse, lauldakse ja mängitakse viiulit.

Külad on Moldovas väga puhtad ja ilusad. Moldaavlased on üldse äärmiselt töökas rahvas. Pea kogu vaba maa on üles haritud - kõikjalt paistavad kas mäeseljandikel laiuvad viinamarjaväljad, maisipõllud, kolletavad päevalilled või viljaväljad. Maltsas või loomakarjadeta heinamaid ei hakanud kusagil silma. Ka igal maja on oma eripära, olgu selleks siis sepistatud väravad või pitsilised akna- ning ukseümbrised. Noor Euroopa ei ole oma tühjade põllulappidega, kus kasvavad vaid küprokkarbid, vähemasti esialgu veel Moldovasse jõudnud.

Ajalugu on ikka üks libu

Samas loodavad eriti just noored, et varsti siiski jõuab. Nimelt naljatavad moldaavlased ise, et 70 protsenti nende eelarvest tuleb gasterbaiter'itelt (välismaal poolillegaalselt töötavatelt kaasmaalastelt). Pea igas peres on mõni kusagil välismaal töötav pereliige. Varem arvasin, et suurem osa neist töötab Venemaa ehitustel, kuid tuleb välja, et enamik tegutseb hoopis Itaalias. Moldaavia keel on aga itaalia keelega äärmiselt sarnane ning moldaavlane õpib itaalia keeles suhtlema kuu-kahega. See võib olla seotud tõsiasjaga, et Bessarabia oli küllalt kaua Rooma impeeriumi koosseisus.

Juba pikemat aega on Moldova suhteliselt arusaamatus olukorras. Kohalikud jutustasid, et 14.-18. sajandini oli Moldova vürstiriik (Tara Moldovei), mis algselt hõlmas Moldova, Bessarabia, Bukovina, Transilvania ning osaliselt ka Edela-Ukraina alasid, Rumeeniast ei teatud midagi, see olnud mitmesuguste hõimude, väikeste vürstiriikide ning mustlaste konglomeraat. Seejärel hakkas Moldova käima käest kätte - küll olid siin tatarlased, küll türklased, küll poolakad ja Rzeczpospolita, küll ukrainlased ja Kiievi-Venemaa.

1861. aastal kuulutati välja rumeenia rahva olemasolu ning Moldova liideti Rumeeniaga. Kümmekond aastat hiljem liideti Moldova Bessarabia kubermanguna Vene Impeeriumi koosseisu. Pärast Oktoobrirevolutsiooni loodi Moldova Demokraatlik Vabariik, kuid aasta hiljem ühendati see Rumeeniaga. Molotov-Ribbendropi pakti järgi läks Bessaraabia 23. augustil 1939 NSVL-i mõjusfääri ning 28.juunil 1940 moodustati Moldaavia NSV.

Rumeenias räägitakse kõike sedasama, ainult vastupidi - Moldova rahvast polevat kunagi olnud ning tegelikult on nad kõik rumeenlased.

Kõige huvitavam on see, et Moldovas elab pea 4 miljonit inimest, kellest 79 protsenti identifitseerivad ennast moldaavlastena, rumeenlastena aga vaid 2,2 protsenti. Koolides õpitakse aga praegu millegipärast rumeenia keelt ja kirjandust, mille tõttu paljud moldaavlased puterdavad, et nad räägivad moldaavia keeles... see tähendab, rumeenia keeles ikka.... Mulle näib igatahes, et moldaavlased ei soovi Rumeeniaga ühineda mitte tänu vere kutsele või tohutust armastusest rumeenlaste vastu, vaid tahetakse lihtsalt Euroopasse pääseda. Kui Moldovast saab Rumeenia osa, ollakse automaatselt Euroopa Liidus, mis annab võimaluse igal pool legaalselt töötada.

Rahvussuhted

Moldova Rumeeniaga integreerumise või õigemini Rumeeniasse assimileerumise vastu on aga pea niisama palju inimesi kui poolt. Selle tulemusena on Moldova riik, kus ei ole presidenti. On vaid presidendi kohusetäitja Mihhai Gimpu. Samuti on Moldovas kaks küllalt probleemset piirkonda - Gagauusia, kus elavad peamiselt muhameedlastest gagauusid, kes kuulutasid 1990. aastal välja autonoomia, millele tõttu puhkes konflikt moldaavia natsionalistidega. Meile räägiti, et Gagauusiasse ei ole ka praegu eriti kellelgi asja, kuna seal võib inimene väga vabalt kusagil mägedes kaduma minna - igaveseks.

Teine keeruline regioon on loomulikult Dnestri jõe paremkaldal asuv Tiraspoli ning Benderi piirkond ehk Dnestriäärne Moldaavia Vabariik (Transnistria Vabariik). Selle tunnustamata ehk separaatriigi rahvas koosneb kolmandiku ulatuses moldaavlastest, kolmandiku ulatuses venelastest ja kolmandiku ulatuses ukrainlastest. See oli Moldovas ka praktiliselt ainus enam-vähem tööstuspiirkond - seal asuvad metallurgia- ja tekstiilitööstus ning palju muudki. Nüüd sahistatakse, et too piirkond olla seotud peamiselt narkoträfiku ning relvakaubandusega. Ka seda paika välditakse, kuid mitte seepärast, et seal võib kaduma minna, vaid pigem seepärast, et Transnistrias on oma piirivalve ning sinna sisse- ja väljasõit võtab koledasti aega. Isegi Ukrainasse Musta mere äärde sõites tehakse enamasti paarisajakilomeetrine ring - vähem tüli ja peavalu.

Mulle tundub, et Transnistria on narko- ning relvakaubanduse keskusena nii Venemaa, Ukraina, Euroopa Liidu kui loomulikult ka Moldova võimuomajate jaoks äärmiselt mugav nähtus. Nii lihtne on ju kõik regiooni probleemid Dnestri vette peita...

Religioossus

On veel üks asi, millest ei saa mööda vaadata. See on moldaavlaste jumalakartlikkus. Kui muhameedlastest gagauusid ning juudid välja arvata, siis on praktiliselt kogu Moldova õigeusku (Ameerika Luure Keskagentuuri andmeil lausa 98 protsenti elanikest). On kogudusi, kes alluvad Moskva Patriarhaadile ja neid, kes alluvad Rumeenia Õigeusu Kiriku Bessarabia Metropoliidile, aga ka Konstantinoopoli patriarhaadile ning Bulgaaria Õigeusu Kirikule. Õigeusklikud on aga õigeusklikud ning kui neil isegi oma Kiriku sees mingeid lahkarvamusi on, siis juhul, kui neid midagi väljast tulevat ohustab, panevad nad siiski enamasti seljad kokku.

Jumalakartlikkus paistab välja kõikjalt - pea iga kaevu juures seisab ristimärk ikoonidega, ääretult palju on pühakodasid. Isegi külas, kus elab vaid mõnisada inimest, on oma kolm või isegi neli pühakoda ning palvemaja.

Ühed tõsisemad vaatamisväärsused on kaljukloostrid, kus suhteliselt äärmusliku suhtumisega mungad ning nunnad elavad veel nüüdki. Neis kaljukoobastes on aasta ringi ühesugune temperatuur, nii umbes 15 kraadi, ja nii nad seal elavadki.

Poliitilised mängud

Lõpetuseks tahaks öelda, et moldaavlased on äärmiselt külalislahke ning rõõmsameelne rahvas. Kui poliitikud neid omavahel tülli ei ajaks ning kõikvõimalikke rahvuspõhiseid konfrontatsioone välja ei mõtleks, vaid hoolitseksid oma inimeste ning riigi hea käekäigu eest, siis oleks nende tulevik üsna pilvitu.

Niisugust asja on aga poliitikutelt vast liiast nõuda. Rahva ja riigi heaolust on ju kindlasti tunduvalt tähtsamaid asju - isiklik heaolu näiteks. Meie oma riigi kogemus näitab seda üliilmekalt.

Viimane aktsioon toimus just 28. juunil, mil presidendi kohusetäitja otsusega tähistati esimest korda Nõukogude okupatsiooni aastapäeva. Pidustused kukkusid, tõsi küll, üsna haledad välja ja konstitutsioonikohus tühistas hiljem presidendi ukaasi, kuid rahvuslased said endale linnukese kirja ning veinitööstusele löödi järjekordne veritsev haav - Venemaa keelustas järjekordselt Moldova veinide sisseveo.

Niiviisi jätkamise korral võivad lääne veinitöösturid nähtavasti õige pea konkurendi kadumise üle rõõmu tunda. Samas on kohalikud suhteliselt optimistlikud. Nad on seisukohal, et loomulikult mõjub Moldova mainele nende veinide ärakeelamine äärmiselt halvasti, kuid niisuguse kvaliteediga veinid, mida tsisternides rongiga Venemaale saadetakse ning siis seal kusagil pudelitesse villitakse, kusjuures keegi ei tea, mida neile seejuures lisatakse, ongi vaja ära keelata.

Tallinnas õnnestus mul niisuguseid Moldova veine, mida julgen sõbralegi soovitada, leida vaid ühest Lasnamäe Maximast. Need olid Chateau Vartely Cabernet Sauvignon ja Sauvignon Blanc. Kusjuures mõlemad veinid olid veel kosher-veinid, Venemaa pearabi Berl Lacari järelevalve all valmistatud ning järelikult kõlbavad ka ortodokssetele juutidele joomiseks.

Jaga |