Nädala juubilar JAAN KRUUSVALL 75

 Jaan-Vahur Kruusvall sündis 7. detsembril 1940 Vihula vallas. Suguvõsas oli veel üks tuntud kirjanik – Veera Saar; Kruusvall oli tema õepoeg. Jaan Kruusvall lahkus meie hulgast 72-aastasena 2012. aastal.

 Tulevane dramaturg ja prosaist lõpetas 1971. aastal Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi Moskvas ja töötas nõukogude ajal „Tallinnfilmis“ ja Rakvere rajooni Võhma külaraamatukogus ning ajalehe „Sirp ja Vasar“ toimetuses. 1981–1987 tegutses ajakirja „Looming“ toimetuses ja 1990-ndate algul oli „Maalehe“ toimetuses.

 Kruusvall oli üsna produktiivne. Ta avaldas neli proosakogu. Neist esimene – „Armastuse esimene pool” – ilmus 1973. aastal. Seejärel tulid „Ma tean mitut inimest“(1976), „Katkendeid elust“ (1983), „Maailmad akna taga“ (1988), „Nokturn järve ääres“ (1991). Need on novellid ja miniatuurid, kus võimutseb kurbus ja nukrus. Kruusvalli nukrameelsus omab arvatavasti isiklikke piirjooni. Tihti jääb mulje, et tunneli lõpus valgust ei paista ja tuleb nautida seda valgust, mis veel teele langeb.

Samas on lugejal lihtne samastada end Kruusvalli nukrate tegelastega. Autori kirjutuses korduvad ühed ja samad tunded – teadmine surelikkusest ja pidev vastuolude tajumine enda ümber, pidev kahevahelolek, ka armastus.

 Kruusvall oli siiski rohkem tuntud näitekirjanikuna, kelle teosed „Jõgi voolab” (Ugalas 1980), „Pilvede värvid” (Eesti Draamateatris 1983) ja „Vaikuse vallamaja” (Eesti Draamateatris ja Vanemuises 1987) lahkasid Eesti minevikku teise nurga alt, ja see oli tollal eesti näitekirjanduses midagi täiesti uut.

Jaan Kruusvalli nimetatakse eesti näitekirjanduse silmapaistvaks minimalistiks – tema näidendites on tihti vähe tegelasi ja nad räägivad samuti vähe ning me ei saagi suurt selgust nende elukäigust. Ega saakski Kruusvalli tegelastest rohkem teada, kui nad juba ise ütlevad partnerile: „Ära küsi!” Napisõnaline ja karge, kõiki puudutav ja hingeminev – nõnda on kirjeldatud tema stiili ja loomingut. Kruusvalli kohta on öeldud, et tema sõna on pihtimuslik ning ta lause oma lihtsuses sügav ja puhas nagu allikas.

 Kruusvall mõtles ja tundis ka meie eest; ta valutas südant Eesti maa ja rahva ning nende saatuse pärast. Kruusvall on kirjutanud: „Metsaradadel ei käi enam keegi. Need kasvavad vähehaaval kinni, kattuvad samblaga. /- - -/ Need võiks veel rääkida, mida näinud, kui oskaks. Kuid kes oleks kuulaja.” („Õhtuvalgus”). See kõlab ju peaaegu nagu ennustus tänastele tühjenevatele küladele...

Lähemalt nüüd epohhiavanud draamast „Pilvede värvid”, mille kohta on öeldud, et ainuüksi selle kirjutamisest piisanuks autoril legendiks saamiseks. Terve põlvkond eestlasi koges seda puudutust, kui näidend 1983. aastal jõudis Mikk Mikiveri lavastuses Eesti Draamateatris vaatajate ette. Näitlejatena astusid üles Helle-Reet Helenurm, Ita Ever, Helle Pihlak, Rein Aren, Hans Kaldoja. Lavastus andis truuduse ja kodumaa-armastuse võimsa sõnumi juba enne taasvabanemise aastaid. See oli osa meie ühisest kultuurist ja ajaloost, meie kannatustest ja üleelamistest. Etendustel võis juba aimata peatselt saabuvat avalikustamist, s.t ausa ajalookäsitluse hõngu, aastat neli-viis enne laulva revolutsiooni pahvatamist. Eesti riigi vabanemisele eelnes rahva vaimne vabanemine, mille üks esimesi hingusi tabaski meid „Pilvede värvides“.
Kirjanik Kruusvalli lihtne paatos on, et kui meil on juured, kodu ja lähedased, siis on kõik korras, sest muu tuleb iseenesest, ning siis pole ka karta, et ühel päeval me äkki ei mäletagi, mis juhtus meie esivanematega.

Etenduse lõppedes tõusis rahvas ülima elamuse ja ühtse rahvustunde ajel saalis püsti, ning selline tunne oli tollal varem pea kogematu.

 Kui hiljem ühel koosviibimisel näitekirjanikult küsiti: „Härra Kruusvall, mida tähendab õieti see pealkiri – „Pilvede värvid“? Me oleme mitme mehega nuputanud, kuid ikka aru ei saa,“ siis muutus Jaan Kruusvall mõtlikuks ja ütles: „No küllap see tähendab seda, et nii nagu pilved aeg-ajalt oma värve muudavad, pidid ka eestlased aeg-ajalt oma värve muutma.“

 „Tõsi ta on. Muutsid ja ehk peavad muutma veelgi. Need, kes tahavad ülemusega hästi läbi saada.“ (Vaba Eestlane, 12. detsember 1989).

 „Selle lavastusega kaasas käiv rõõm on vaikne, aga mitmekordne. Nii hea on tõdeda, et Eesti näidend võib olla nii hästi kirjutatud, nii oma ja nii uus. Ja et vähemalt mõnigi kirjanik ei jäta Eesti teatrit maha.“ (Margot Visnap, Teater.Muusika.Kino)

Aastal 1987 lavastas Mikk Mikiver ka Kruusvalli teise näidendi „Vaikuse vallamaja“ – loo ausaksjäämise ja inimlikkuse võimalikkusest ka kõige keerulisematel aegadel. Kuid see enam nii populaarseks ei osutunud – eks aeg ise oli ka juba ärksam.

Jaan Kruusvalli näidendeid on lavale jõudnud kümmekond, ühte neist – „Hääled“ Lembit Petersoni lavastuses (Theatrum) – mängiti 2014. ja 2015. aasta suvel Esna mõisas. Muide, seal elab ja toimetab praegu kirjaniku poeg Filipp Kruusvall.

 Kultuurkapital on andnud kirjanik Jaan Kruusvallile neli draamaauhinda: 2011. aastal „Tasandikkude helinad”, 2001. aastal „Hullumeelne professor: tema elukäik”, 1988. aastal „Vaikuse vallamaja”, 1984. aastal „Pilvede värvid”.

Kruusvall on ka Mikk Mikiverist vändatud dokumentaalfilmi stsenaariumi autor.

 Kirjanik on pärjatud kahe Friedebert Tuglase novelliauhinnaga: 1980. aastal „Lõhn". (Looming 1979, nr. 10) ja 1992. aastal „Rännakul“ (Vikerkaar 1991, nr. 11). Aastal 2001 autasustati Jaan Kruusvalli Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

 „Jaan Kruusvalli nimi ja looming soovitab ennast ise,” kirjutas Kalju Haan 25. veebruaril 1979 Noorte Hääles. „Võib-olla tuleks loota, et niisama vaikselt ja kindlalt, nagu Jaan Kruusvall jutukirjandusse tuli, tuleb ta ka ehk dramaturgiasse.”

Ja ta tuligi. Tuli, et jääda.

Meediast refereerinud

HEILI MÄND

Jaga |