Raamat "Peaminister" 6. osa

06. juuli 2005


Tol ajal me seda ei teadnud, aga hiljem on ilmsiks tulnud üks Vladimir Lebedevi kiri, kus ta jutustab 19. juuni eel ja järel Illar Hallastega peetud läbirääkimistest. Eesti Komitee lubas intritele vähemalt ühe peaministri asetäitja koha, kui need on nõus osalema valitsuse kukutamises. Kelamlaste-enamlaste koostöö jätkus, ainult et nüüd olid sellesse veel intrid kaasa tõmmatud!
Vladimir Lebedev jutustas intervjuus Postimehele:
"Mais 1991 pidasin koos vene saadikutega läbirääkimisi ülemnõukogu nende fraktsioonide esindajatega, keda praegu nimetatakse rahvusradikaalideks. Nende huvi oli, et me kirjutaksime alla koalitsioonilepingu, kukutaksime Edgar Savisaare valitsuse ja moodustaksime uue kabineti, kus mina saanuks asepeaministrina ka siseministri portfelli. […]
Läbirääkimised olid konfidentsiaalsed ja paljud nendest inimestest on praegugi poliitilise võimu juures."

Impeeriumimeelsete intrite ja rahvusfundamentalistide ühteheitmine ei jäänud ära mitte maailmavaatelistel põhjustel, vaid seetõttu, et venelased omavahel kokkuleppele ei suutnud saada. Ajaloo iroonia ongi selles, et ajal, mil teatud osa venelastest enam ei olnud nõus intritega koostööd tegema, olid rahvusfundamentalistid selleks vägagi valmis.
Kui saadi aru, et valitsuse kukutamiseks jõudu ei jätku, siis tehti nägu, et katsetati niisama, prooviti jõudude vahekorda, rohkemat ei soovitudki. Ajakirjanduses levitati väidet, et valitsusele anti armuaega. Tegelikult poleks meie valitsusele mingit armuaega antud, umbusaldajad läksid ikka panga peale. Hüpet alustati nagu lõvid, lõpetati nagu konnad.
Enese õigustamiseks püüti näidata, nagu oleks valitsuse päästnud Arnold Rüütli esinemine. Tegelikult ülemnõukogu esimees istungil küll esines, aga alles siis, kui umbusaldajad olid oma avalduse tagasi võtnud. Pealegi polnud tema sõnavõtus ühtegi valitsust toetavat sõna. Jutt käis vaid sellest, et aeg pole valitsuse vahetamiseks seekord vist sobiv.
Ega neid Rüütli vaikimisi tohi alati ka väga tõsiselt võtta. Ma ei tea, mida ta mõtles keerulistel murranguhetkedel, aga usun, et mõnikord tunnetas temagi, et poliitika on liiga keeruliseks läinud. Presiidiumi töövõime sõltus paljuski sellest, kuidas teda juhiti.
Enn Põldroos: "Ülemnõukogu presiidiumi koosolekud kujunesid Rüütli hajevil juhtimisel farsiks. Poole ööni jahuti tühiste küsimuste kallal, et siis hilisele ajale viidates loobuda targu lõppu jäetud ülitähtsate, kuid tülikate probleemide käsitlemisest. Ükskord, kui sama lugu kordus, tõusin püsti ja teatasin, et minul ei ole sellise jama jaoks enam aega. Läksin koju."

Valitsusele olnuks muidugi kasulik, kui 26 komissari oleksid oma avalduse ka teoks teinud. Ja sellega põrunud, sest nende šanss nõutav häälteenamus kätte saada oli väike.
Paberites sorides leidsin ka kõne, mida 19. juunil 1991 ei tulnudki ette kanda. Pean aga tunnistama, et olin debatiks umbusaldajatega Toompea saalis korralikult valmistunud. Oleksin suutnud nende väiteid lause-lauselt ümber lükata. Lõpetanuksin sõnadega:
Ma mõistan neid, kes on ennast opositsiooniks deklareerinud. Asi on ju lihtne. Aasta aega olete te paljusõnaliselt nõudnud valitsuse lahkumist, igal võimalikul juhul püüdnud kõigutada paati, aga tööd pole te eriti teinud. Ja tegelikult on nii, et TEIE poliitika on ummikus. Ühtegi positiivset programmi TEIL pole (teiega ei olegi millegi üle vaielda). Ainult kriitika ja ristisõjad on see, mida te juba vanast ajast oskate. Aga kriis süveneb. Ainuke idee, mille te olete välja käinud, on pöörata tagasi sinna, kust tulime, nagu Uluots, kes nõuab, et me taastaksime ministeeriumide käsumajanduslikud juhtimisfunktsioonid. Küllap hakkate te varsti ka ise aru saama, et kritiseerite tänast elu eilse päeva positsioonidelt, eilne päev aga ei taha sellest hoolimata kuidagi tagasi tulla. Ma mõistan, et te otsite minevikust seda väärtuslikku, mida säilitada, aga ma pole kindel, kas te just need asjad olete leidnud, mis säilitamist väärivad.
Tõepoolest on täna saabunud põhimõttelise valiku tund, ja ma olen väga tänulik, et Telgmaa, Uluots, Toome, Allik on pannud meid sellise valiku ette. Võidab kas uus või võidab endine, kusjuures uus on tõepoolest nõrk, aga endine teovõimetu, sest tema aeg on läbi. Ja isegi kui me teda turgutaksime, isegi siis ta enam ei töötaks.
Nüüd on opositsioon otsustanud kõik panna ühele kaardile. Ja omamoodi sümboolne, et selleks päevaks, mil Juhan Telgmaa esitas umbusaldusavalduse valitsusele, oli nimelt 17. juuni. Meie ajaloos on sellel päeval varemgi olnud oma tähendus.
Te olete kõik pannud ühele kaardile, ainult ma kardan, et te ise satute pärast olukorda, kus teil ei ole seletusi – ei rahva ega parlamendi ees.
Ma tänan kõiki neid rahvasaadikuid, kes aasta ja kahe kuu vältel on teinud valitsuse toetamise tänamatut tööd, võimaldanud meil ellu viia neid reforme, mida te ise oma seadustega olete meile ette kirjutanud, ja aidanud kaitsta nende demokraatlike valimiste tulemusi, mis toimusid möödunud aasta 18. märtsil. Jah, aeg-ajalt oleme me teinud põhimõtteliselt üht ja sama tööd, ning las otsustavad aeg ja inimesed selle üle.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)