Aleksander Nevski võitlused läänerindel

JAAN NIIN,      11. jaanuar 2006


Kõik veneaegse haridusega koolijütsid pidid teadma Aleksander Nevskit kui üht Venemaa varasema ajaloo "suurt tegijat", kelle nime kandev kirik seisab Toompeal vastakuti meie Riigikoguga.

Aleksander Nevski sündis umbes 1220. aastal suurvürst Jaroslav II pojana ja sai Novgorodi vürstiks 1230. aastal.
Vene riigi ametlike andmete järgi oli tema tegevus lääne ehk Euroopa suunal "patriootlik": ta lõi Neeva jõel oma väikese väesalga ootamatu rünnakuga 1240. aasta 15. juulil puruks Venemaale tunginud suure Rootsi sõjaväe, mille eest anti talle hüüdnimi Nevski ja pärast surma (1263), kuid mitte kohe, kuulutati ta vene õigeusu pühakuks; Peipsi järve jääl 1242. aasta 5. aprillil Vene jalaväe eesotsas piiras ta sisse ja lõi puruks Saksa ordu rüütlite väga suure ratsaväe koos paljude jalaväesalkadega. Need võidud tõstsid Aleksandri oma aja suurimate väejuhtide hulka. Tema peatas saksa rüütlite tungi itta ehk Venemaale.

Kuid valel on lühikesed jalad: nii võib öelda igaüks, kes loeb uuemaid vene kaasaegsete ajaloolaste-analüütikute avastusi pealkirjade all: "Kui ajalooõpikud valetavad" ja "Minevik, mida pole olnud". Ja see käib eriti Nevski lääne suunal saavutatud "suurte võitude" kohta.
Nevski elu kestis vaid 43 aastat ja tervise halvenedes võis ta hakata jutustama luulusid oma "sangarlusest" kroonikakirjutajatele, kes alles aastakümneid hiljem need "riiklike tellimuste" saabudes käiku lasksid. Oli ju mongoli-tatari ikke oludes vaja vene rahvale näidata midagi positiivset ja kangelaslikku, mida oma juhid "verd valades" on rahva "õnneliku" elu nimel ära teinud! "Kurjuse kehastuseks" sobisid nii hästi rootslased kui sakslased, kelle käest rahvas "päästeti".
Samal ajal kui vene linnade vallutajaist, röövijaist ja põletajaist ning elanike, imikutest kuni raukadeni tapjaist, idapoolseid pilusilmseid sõjardeid pidas Nevski oma sõpradeks. Tänulik Batu-khaan lapsendas A. Nevski 1251. aastal oma adoptiivpojana (prijomnõi sõn)!

Neeva lahingu toimumise kohast pole arheoloogid tapluseriistu üldse leidnud. Aga säilinud mälestuste järgi jõudis A. Nevski tapluspaika rootslastest kaks päeva varem ja ootas seal.
Ka sündmuse kohta kirjapandu Rootsi kuninga arhiivis ei kõnele lahingust sõnagi – vastupidi, seal sõlmiti Vene vürsti ja Rootsi väejuhi Birgeri (kuninga väimees) vahel leping mõjusfääride jagamise kohta ehk tänapäevases mõistes "piirileping", mis kehtis üle kolme sajandi, kui väikesed kokkupõrked piiridel maha arvata.

Aga Venemaale oli see leping väga suureks kasuks, eriti "segasel ajal" (smutnoje vremja), kui poolakad oma vägede ja Vale-Dimitritega tahtsid võimu üle võtta. Ja tollel raskel ajal vabastasid poolakate käest vene linnu ja andsid neid Minini ja Pozharski maakaiteväele üle rootslased oma särava väejuhi Jakob de la Gardie juhtimisel. Seda tõsiasja hoitakse Venemaal saladuskatte all. See leping "töötas" kuni Peeter I vallutusteni.
Jäälahingu "ametlikust" toimumise kohast pole ka tuukrid midagi asjakohast üles tõstnud, sest see "jõuproov" ei toimunud Peipsi järve jääl. Saksa väesalk ei rünnanud Nevski sõdalasi, vaid vastupidi, A. Nevski jälitas taanduvaid sakslasi Eesti-poolsel järvekaldal.

Teutooni ordu oli rikkunud 1241. aastal taas piirilepingut ja vallutanud Irboska. Kui vene kroonika järgi osales Jäälahingus 17 000 venelast ja 12 000 sakslast, siis saksa riimkroonika räägib 300–400 sakslasest ja sellestki, et järve jääl ei võideldud. Hukkus 20 rüütlit ja 6 sattus vangi. Saksa andmed on reaalsed.

Rüütlite suur arv on taas Nevski liialdus, sest neid oli ordul ainult mõnikümmend ja seda mitmel põhjusel.
Esiteks oli vürst Jaroslav 1234. aastal rünnanud oma Perejaslavi polgu, Pihkva ja Novgorodi võitlejatega ordu vägesid Dorpati ehk Tartu juures Embachil ehk Emajõel. Vene vägede võimsa äkkrünnakuga löödi saksa ratsanikud Emajõe jääle, kus suurem osa rüütliväest uppus. Seda nägi pealt noor vürst Aleksander. Sakslased saatsid kiiresti oma saadikud Jaroslavi juurde vaherahu tegema.
Aleksander oli 13aastane, kui ta 1234. aastal kirjutas Liivi orduga (mis kolme aasta pärast ühines Teutooni orduga) alla rahu-, piiri-, ja kaubalepingule. Aga see oma ratnikute (võitlejate) rünnak jättis Aleksandrile nii sügava mulje, et hiljem kroonikutele jutustades "paigutas ta lahingupildi" Emajõelt üle Peipsi järvele?! (Soovitan tartlastel see õige jäälahingu koht üles otsida.)

Teiseks otsustas ordu 1236. aastal rünnata Leedut. Kuid Leedu kuningas Mindaugas suutis ühendada kõik leedulased ja Shiauliai all anti sakslastele tugev vastulöök. Hukkus 40 rüütlit, kuid vangi võeti ka paarsada Leedu vastu sõdinud pihkvalast! Pärast seda "leidis" ordu end "taas" 2008. aasta piiridest!

Kolmandaks "tühjendas"1241. aastal Ida-Euroopat sõjameestest Venemaalt saabunud mongoli hord khaan Kaidu juhtimisel. Sileesia vürst Heinrich kogus ruttu kokku 40 tuhande pealise sõjaväe sakslastest, poolakatest ja teutooni rüütlitest ning kohtus vastasega Poola linna Legnica juures. Vaatamata eurooplaste visale võitlusele sai Kaidu oma 20 tuhande mehega täieliku võidu ja õhtul lõikasid nad lahinguväljal trofeedeks kõigilt vastaspoolel langenutelt ära kõrvad, mida kogunes üheksa nahkkotitäit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)