Muinasjutt sõnavabadusest

MALLE PÄRN,      04. juuli 2001


Suurtes lehtedes kirjutab ainult kõrgem seltskond. Tavalise eesti inimese, kes ka tahab ühiskonna asjades sõna võtta, arvamusi naljalt ei avaldata. Tulemus on, et suurtes lehtedes polegi sageli midagi lugeda.

Üks meie päevalehtede häid külgi on see, et mõnikord avaldatakse arvamusleheküljel mõned huvitavad arvamused, ja kirjade leheküljel mõned huvitavad kirjad. Mõnikord. Kui neid ei ole, siis polegi lehest sageli midagi lugeda.
Enamasti lubatakse arvamuslehekülgedele tuntud poliitikuid, kantslereid, nõunikuid ja ministreid. Vahel sekka ka valitud kirjanikke, akadeemikuid, professoreid, suhtekorraldajaid, direktoreid. Ikka neid, kes toimetajale meelt mööda.
Need, kes sellesse kõrgemasse seltskonda ei kuulu, peavad leppima sellega, et killukesed nende arvamustest avaldatakse lugejate kirjadena. Ehkki nii mõnigi autor tegeleb juba ammugi rohkem kirjutamisega kui lugemisega.

Vähematähtsate kirjutajate rubriik

Ajalehes võiks olla veel üks rubriik: kirjutajate kirjad. Sinna saaks asetada kõigi nende vähemtähtsate autorite pikemad lood, selle asemel, et neid prügikasti visata. Uskuge, selline uuendus teeks ajalehe palju huvitavamaks. Suur osa rahvast on suutnud säilitada oma loomuliku arukuse ja vaimse sõltumatuse.
Kutseline ajakirjanik kirjutab sellepärast, et ta peab oma palga tasa teenima. Poliitik kirjutab sellepärast, et tema peab kindlustama endale valijate hääled ka järgmisteks valimisteks. Minister kirjutab sellepärast, et ta tahab rahvale oma rumalusi õigustada. Neil kõigil on ajalehe kõrval mitmeid muidki avalikke väljundeid oma mõtete avaldamiseks.
Niiöelda lihtinimesel neid väljundeid peale ajalehe ei ole. Aga temagi tahaks kaasa aidata sellele, et midagi paremaks muutuks, temagi tahab oma panuse anda meie ühiskonnaelu arendamisse. Tema kirjutab sellepärast, et ta süda valutab oma maa ja rahva tuleviku pärast, kirjutab siis, kui ta näeb, et midagi tehakse väga valesti. Aga päevalehe toimetaja kärbib tema loo lugeja kirjaks, sest sellel kirjutajal ei ole nime taga kõlavat tiitlit ega seljataga vägevat parteid.

Rahva teenritele oma leheküljed

Miks ei võiks ajalehes olla näiteks eraldi "Poliitikute lehekülg" või "Ministrite lehekülg" või "Parteide lehekülg"? Siis saaksid ka rahva teenrite seaduslikud isandad oma mõtetele rohkem leheruumi. Arvamuslehekülg ei tohiks olla poliitikute kaklusplats ega enesõigustamise avatud mikrofon. Arvamuslehekülg peaks olema selleks, et demokraatiat pisutki teostada.
Minu arvamus on, et kõrgeid ametikohti täitvatel poliitikutel, ja hoopiski mitte ministritel ei ole üldse asja ajalehe arvamuslehekülgedele. Need peaksid olema inimeste päralt, kes oskavad ise arvata ja kirjutada. Mis arvamus on, kui minister avaldab vastuse mingile opositsioonilisele küsimusele, või esitab kvartali aruande? Võimalik, et ta seda
ise üldse ei kirjutagi, parimal juhul ehk dikteerib sekretärile, võib-olla peab see keelekasutust pisut parandama. Võib-olla annab minister ühele sekretärile ülesande mingit probleemi lehelugejaile selgitada. Kas minister tohib üldse avaldada mingit arvamust? Tema osaks - selle palga eest - peaks nagu olema teadmine, mitte arvamine?
Ärge rääkige meile muinasjuttu sõnavabadusest! See vabadus on toimetajatel, mitte kirjutajatel. Vabadus on ikka sellel, kelle käes on võtmed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)