Emotsionaalne kommentaar

HEIMAR LENK,      17. märts 2004


See kommentaar olgu just nimelt emotsionaalne, sest ilma südamevaluta ja hingelise üleelamiseta sundüürnikest enam rääkida ei saa. 12 aastat kestnud karjuv ülekohus kestab, sest meie riik pole siiani suutnud omaenda sünnitatud probleemi lõpuni lahendada. Noor majandusminister pole ise läbi elanud neid õudusi, mida koges inimene või perekond, kelle õigusjärgne omanik majast välja ajas. Ajas välja põhimõttel: võta oma kohvrid ja kõnni kuhu tahad.
Isegi genotsiidiks eesti rahva vastu on seda äärmiselt ebaõiglast omandireformi nimetatud. Raske oleks selle formuleeringuga mitte nõustuda.
Tõepoolest, nagu üks sundüürnik Kesknädalale kirjutas, kui NKVD vormis küüditajad andsid asjade pakkimiseks aega kümme minutit, siis omandireformi käigus kodu kaotanuile anti aega mõnest kuust mõne aastani.
Täna on alles veel tuhandeid perekondi, kes endisest kodust tänavale visatud, kuid uut ei ole endale osta suutnud. Nendele peredele Teine maailmasõda veel kestab, märkis teravmeelselt üks teine Kesknädala kirjasaatja. Tal on õigus, sest sõja ajal Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkulepete ja hilisema natsionaliseerimise tulemusena tekkinud ülekohus lahendati taasiseseisvunud Eestis uue ülekohtu läbi. Lahendati sundüürnike perekondade arvelt, kellelt õigluse nimel nende kodu lihtsalt ära võeti ja isa-ema koos lastega tänavale tõsteti.
Kas me niisugust Eestit tahtsime, on küsinud järgmine Kesknädala lugeja. Mis mul jääb vastata? Ei, ei tahtnud me niisugust Eestit, aga just niisugune see meil valmis sai. Omanike ja rahameeste Eesti kukkus välja. Ja kui keegi Riigikogu saalis seda riiki pisutki paremaks ja õiglasemaks hakkab tegema, nagu Keskerakond ka seekord püüdis, siis saab ta noorelt euroopalikult ministrilt, euroopalikult peaministrilt ja tema Euroopasse pürgivalt valitsuselt peapesu. Sest ülekohtune süsteem peab jätkuma ja raha sunnitud üürniku taskust omaniku rahakotti pudenema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)