Mart Ummelase meediakommentaar "10 aastat tagasi" (7)

8. aprill 2002

Terve eelmise nädala hoidis enamikku Eesti kommertsmeediast elevil Tallinna kohtuniku Merle Partsi lugu. Kohati jäi mulje, et ajakirjanikud on pareminigi informeeritud kui politsei või asjaosalised ise. Ajalehtede veerge täitsid lennukad oletused, versioonid ja interpretatsioonid. Üsna põhjalikult kaevati üles ohvri eraelu pikantsed üksikasjad: kellega ta on kirevas elus kokku elanud, kellelt ehteid saanud, kellelt nõu küsinud.

Mehhiko ja Kolumbia seebiseriaalid kahvataksid taoliste värvikate olemuslugude ees. Mis avalikku arvamust tõesti võiks huvitada, on nimelt see, kas toimunul on mingit pistmist ka kohtunik Partsi kutsetööga, nende kümnete pooleliolevate, lõpuleviidud või kellegi tahtel katkestatud protsessidega, mida tema juhib, - selle kohta ei selgunud aga mitte midagi. Peale kogu ajakirjanduse üllatavalt üksmeelse kinnituse, et selliseid seoseid polevat ega maksa neid otsidagi. Kas pole lausa lummav näide enesetsensuurist, kui soovite?

Kahjuks eksitav. Miks tolle isikuga väidetavalt seotud õnnetus nii suure kella külge pandi? Poleks ta kohtunik ja just SEE kohtunik, kelle käe alt on läbi käinud teatavad väga sensitiivsed kohtuasjad, vaevalt oleks temaga aset leidnud vahejuhtumile antud nõnda ohtralt lehepinda ja eetriruumi. Kõik tema kui eraisiku tegemiste kohta öeldu ja kirjutatu mõjutab kahtlemata mitte ainult tema isikut ja tööd, vaid kogu kohtuinstitutsiooni usaldusväärsust. Ei mõjuta niivõrd konkreetselt juhtunu, vaid see, mida sellega seoses on ajakirjanduses väidetud.

Meie vaba ajakirjandus ei saa pahatihti aru lihtsast tõest, et sündmuste kirjeldamisest palju olulisem on nende tõlgendamisviis massimeediumis, see kontseptsioon ühiskonnast, millest lähtutakse. Ajakirjanik ei ole kunagi vaid tumm koopiapaber, vaid ta on ideoloogiline mediaator, teadlik vahendaja, üldistaja ja järeldaja. Tema valikute alusel kujunevad avaliku arvamuse seisukohad.

Selle konkreetse, Merle Partsi juhtumi puhul olen otsinud neid reaalseid motiive, miks sündmusi on just nii vahendatud. Kas esialgse stereotüüpse hoiaku - nüüd kipub maffia juba kohtunike kallale -, millega Silikaadi kaubahoovis toimunule vahetult samal õhtul reageeriti, väidetav kiire kokkuvarisemine oli ikka faktiline või näiline sündmus!? Kas järgnenud eraelulise musta pesu ja kõmuliste inimsuhete külluslik paljastamine oli lihtsalt kellegi soov kollasevõitu loo pealt raha teenida? Või oli see hoopis üks toimunu tõlgendusi sündmustele uue sisu andmiseks? Neile küsimustele ma seni ühest vastust pole saanud.

Ja tänastest lehtedest ei leia kogu teemat enam üldse. Ilmselt seetõttu, et ohver on palganud oma head nime kaitsma prominentse advokaadikontori, kes küllap juba hoolitseb selle eest, et ajakirjandus oma liialt möllama hakanud fantaasiat kähku ohjeldab. See on üks seletus. Teine oleks aga see, et tegelikud niiditõmbajad ja otsustajad on vahepeal jõudnud teatud üksmeelele Pandora laegas kähku kinni panna.

Üks väike pipratera veel seoses tolle Partsi looga. Laupäevases „Eesti Päevalehes" üritas ajakirjanik Lea Larin niiöelda feministlikust aspektist käsitleda blondi kohtuniku juhtumit ja teda teatud mõttes kaitsta. Sellele sai ta veel samal päeval Raadio2 saates „Olukorrast riigis" hävitava vastulöögi, kui Kalle Muuli „Postimehest" nagu möödaminnes ütles, et seesama Larin olevat eelmisel nädalal purjuspäi autojuhtimisega vahele jäänud. Huvitav, kas Muuli tahtis sellega osutada, et purjuspäi tabatud naisel ei maksaks naiselikke argumente üldse kasutada? Sest kohe pärast Larini paikapanemist tuli ta välja tõeliselt seksistlikuks hinnatava väitega, nagu oleks naisi vanglates seetõttu palju vähem, et kuritegevus ei käivat lihtsalt kokku selle sugupoole loomusega. Jättes targu lisamata, et need, kes sinna satuvad, on selle sugupoole eriti pahelised isendid.

Umbes samal "ühiskonnateaduslikul tasemel" lugusid, kui nii võiks öelda, võib tänagi leida kahest suuremast päevalehest. „Postimees" teeb epohhilise järelduse, et madalam haridustase põhjustab suuremat suremust. Haridust on ju Eestis harjutud pidama millekski jumalast antuks, inimese kui indiviidi pärilikkusest, nagu kinnitab samas riigikogulane Toomas Vilosius, tema nii-öelda puhtatõulisusest lähtuvaks. „Postimees" on oma ideoloogiast lähtuvalt liigitanud vähem haritud inimesed (ja seda suuresti nende endi süül) kiiremini surevaks liigiks! Varjatult, kuid siiski parastavalt.

Samamoodi oleme ju viimastel aastatel püüdnud lahendada ka narkomaania ja kuritegevuse probleeme - ka need on seotud ju suurema ja kiirema suremusega. Kas tõesti mõtleb toimetus, et kunagi saabub üks ilus hetk, mil kõik rumalad, pahelised ja kehvemad inimesed lihtsalt välja surevad? Või on madalama haridustasemega ehk lihtsalt vaesemate, tõrjutud ja kindlasti ka tundlikumate inimeste suurem suremus tingitud siiski mitte resultaadist ehk haridusest, selle kättesaadavusest, vaid ikka ühiskonna madaldunud valulävest, hoolimatusest inimlike põhiväärtuste suhtes ja valitud ekslikust inimarengu strateegiast? Kas toimunus on süüdi rumalad, harimatud ja Teine Eesti? Või hoopis eliiti kuuluv üliharitud Esimene Eesti, kes tegeleb vaid iseenda heaolu edasise kindlustamisega?

Oma panuse vulgaarsotsioloogiliste arutluste ritta pakub ka tänane „Äripäev", kes hõiskab lausa esiküljel - „Kokkuhoid toob raha Eestisse". Pole ammu lugenud midagi nii avameelselt jõhkrat Eesti inimeste kohta. Samas artiklis kinnitab IBM Eesti juht Valdo Randpere, et Eesti inimesed on kompetentsemad ja märksa rohkem motiveeritud kui näiteks Rootsis. Kõrvalolev graafik osutab paraku, et eestlase keskmine palk on üle viie korra väiksem kui rootslase oma. Niisiis, töökohad ei tule Eestisse kompetentsuse pärast, vaid odava tööjõu ja väljakujunemata tööturu pärast.

Paraku ei küsi Rootsi rahaga tehtav roosa ärileht artiklis kordagi, missugustel inimlikel eetikakategooriatel baseerub eestlaste objektiivselt väärtuslikuma inimtööjõu odav või lausa allahinnatud müük väliskapitalile selle kasumite mitmekordistamiseks. Ei küsi, sest Eestis lihtsalt puudub selline elementaarne eetika. Meie ajakirjandus elab teiste kategooriate järgi.

Jaga |