Kuidas tagada kõiki õnnestav keskkond

Põhiseaduse 53. paragrahvi järgi peavad kõik kodanikud oma igapäevategevuses rakendama meetmed iseenda tekitatud keskkonnahäiringu vähendamiseks. Keskkonnal on inimesele väärtust ka siis, kui ta keskkonda otseselt ei tarvita.

Keskkonnahäiring on inimtegevuse ebasoodne mõju keskkonnale ning selle kaudu tervisele, heaolule, varale ja kultuuripärandile. Kui lähtuda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) määratlusest tervise kohta (mitte lihtsalt haiguste puudumine, vaid füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund), saame järeldada, et inimese tervisel ja tõenäoliselt siis ka heaolul on samuti vaimne ja sotsiaalne aspekt. Seepärast on õige, et „loodusliku mitmekesisuse säilimise ja kaitse" kõrvale lisataks „sotsiaalse mitmekesisuse kaitse". Sotsiaalne mitmekesisus on tähtis omadus, mis hõlbustaks sootsiumi kohanemist - ellujäämist nüüdisajal tormiliselt globaliseeruvas maailmas.

Määramatuks jääb, millisele keskkonnale (loodus-, tehis-, sotsiaalne, vaimne, ...) mõjuvat häiringut eelnõus silmas peetakse. Tundub, et mõeldakse ainult looduskeskkonda, samas kui häiringu mõju heaolule ja tervisele ei piirdu loodusega. Teatavasti määrab inimese tervise 50% ulatuses elulaad (tervishoiukorraldus ca 10%, looduskeskkonna seisund ca 20%).

Elulaadi kvaliteedi olulisteks aspektideks, mis kogumis moodustavad sotsiaalse keskkonna, on peale kõigile arusaadava toitumise kvaliteedi ja korralduse ka kutsetöö meeldivus ja korraldus, puhkuse piisavus ja korraldus, mitte stressi, vaid rõõmu tekitavad inimsuhted tööl, kodus ja sootsiumis, tajutav demokraatia ja õiglus ühiskonnakorralduses jne.

Seaduseelnõu sedastab, et olulist keskkonnahäiringut tuleb vältida, kuid seda „tuleb taluda, kui see on vajalik ülekaaluka huvi tagamiseks". Sellega ei saa nõustuda. Leiame, et see tuleks sõnastada „taluda ülekaaluka avaliku huvi tagamiseks". Sest ei ole mõistlik ega otstarbekas, et kogu ühiskond peab keskkonnahäiringut taluma ka ülekaaluka erahuvi tagamiseks. Majanduskoostöö organisatsiooni OECD Euroopa avaliku halduse programm ütleb, et avalik huvi on prioriteetsem kui erahuvi (see on nn Euroopa maailmavaade versus ameerikalik ehk USA maailmavaade).

Eelnõu määrab, et igaühel on õigus küsida keskkonnaalast avalikku teavet. Samas põhiseaduse § 53 nõuet (säästa elu- ja looduskeskkonda) täites vajab iga kodanik ka eraõiguslike isikute valduses olevat teavet. Seepärast olgu kõigil juurdepääs eravalduses olevale keskkonnateabele (vrd trükiste sundeksemplarid teatud raamatukogude fondidesse), näiteks eravalduses keskkonnainfot kopeeritagu riiklikku andmebaasi.

Igaühel olgu õigus osaleda keskkonnaloa andmise menetluses ja sellele järgneva tegevuse planeerimises. Tegelikkuses selline õigus realiseerub ebapiisavalt. [Kanadas sai 1992. aastal näha hästitöötavat kodanike kaasamise korraldust, kus iga tasandi omavalitsuse juurde oli moodustatud kohalikest spetsialistidest nn säästva arengu nõukogu. Paljud teadlased jm haritlased ei soovi kuuluda erakondadesse ja seetõttu ei osale poliitikas, kuid selliste nõukogude abil saadi kohalikku teadmispotentsiaali hästi ära kasutada. Neil nõukogudele oli oma erialal õigus peatada kohaliku omavalitsuse otsuste jõustumine ja suunata need kõrgemale otsustustasandile.]

Heaolul on oluline sotsiaalne ja vaimne aspekt, nt elukeskkonna ajalooline ja kultuuriline väärtus. Selle mittearvestamine oli põhjus, miks Tallinna keskkonna- ja muinsuskaitseorganisatsioonide hagisid nn Sakala Keskuse likvideerimise vastu kohus ei võtnud menetlusse põhjendusel, et hagejatel „puudus otsene puutumus" likvideeritavasse objekti kui olulisse miljöötegurisse. Nõnda on kodanikeühendustelt võetud initsiatiiv tegutseda avalike huvide kaitseks.

Leiame, et nii isikutel kui ka valitsusvälistel organisatsioonidel on otsene puutumus igasse keskkonnahäiringusse, ja neile olgu selgesõnaliselt antud sellealane kaebeõigus. Samal põhjusel on vaja, et seda takistavad halduskohtumenetluse seaduse paragrahvide 7, 11 ja 23 vastavad lõigud kuulutataks kehtetuks kui põhiseadusevastased. Ilma seda tegemata on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse need paragrahvid, mis justkui lubavad isikutele ja valitsusvälistele keskkonnaorganisatsioonidele juurdepääsu õiguskaitsele keskkonnaasjades, sisutühjad ning eksitavad.

Eelnõus loetakse keskkonnakaitseks ka keskkonnaelementide kaitset heaolu eesmärgil, samuti loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Nähtavasti mõeldakse keskkonna all jälle ainult looduskeskkonda, samas kui seaduse eesmärk väidetakse olevat kaitsta kogu keskkonda, sh inimese tervist, heaolu ja vara. Seaduse kõik sätted peavad üheselt mõistetavalt hõlmama loodus- ja tehiskeskkonda, sotsiaalset ja vaimset keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara.

Põhjendamatu on veekogu äärde ette nähtud kallasraja loomuliku osa - purde või silla - sulgemise võimaluse lubamine. Kallasrajale rajatud rajatis peaks olema kallasraja osa ning mitte eraomandis, sest teise omaniku poolt tekkida võiv raja katkestamine teeb raja üldse mõttetuks. Samuti on põhimõtteliselt väär lubada kallasraja sulgemist erahuvides.

Sõnastus, et „peab rakendama meetmeid keskkonnahäiringu vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada", jätab meetmete ulatuse ja efektiivsuse täiesti määramatuks ega ole seetõttu mõistlik. Täpselt sama käib sõnastuse „...mõistlikus ulatuses teadmisi..."  kohta. Teadmisi ja meetmeid tuleb ikkagi omandada või rakendada mitte mõistlikus, vaid piisavas ulatuses.

Võõral maatükil viibimise tingimustele lisatagu, et maatüki piiril peab olema piisavalt nähtav ja üldarusaadav piiritähistus ja loata viibimise keeld. Näiteks teade stiilis "See koer üle kahe korraga ei söö" pole maatükil viibimise keeld, vaid koera iseloomustus.

Enn Siim, Eino Väärtnõu

MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn

Toimetuselt: Justiitsministeeriumi teatel on eesmärk kehtestada Eesti õiguses seni puudunud keskkonnaõiguse üldosa, sest praegu kehtiv keskkonnaõigus on laiali mitmetes seadustes,  sageli killustunud, dubleeriv ja kohati põhjendamatult erinev.

Jaga |