Valimiste vaikelu Lätis

KÜLLO ARJAKAS,      18. oktoober 2006


Oktoobri esimesel laupäeval toimusid Lätis Seimi (Saeima) valimised. Meie meedias ilmus vaid valimiste eelõhtul üks ülevaade Postimehes ja artiklike Eesti Päevalehes. Puudu on jäänud valimisjärgne analüüs.

Ometi saab tõmmata selgeid paralleele: tegemist on naaberriigiga, kus samuti on viimastel aastatel olnud silmapaistev majandusedu, ning Läti valimissüsteem – erinevalt näiteks Leedust – on meie omaga üsna sarnane. Jagamisele läheb 100 kohta, kandideerida võivad erakonnad ja valimisliidud, esindatus Seimis nõuab 5-protsendise valimiskünnise ületamist.
Tegemist oli esimeste valimistega pärast Läti ühinemist NATO ja Euroopa Liiduga.
Üldiselt on lätlased oma riigi ja institutsioonide suhtes kriitilised. Septembri lõpul selgus, et 81% küsitletutest peab Lätit korrumpeerunud riigiks. Koguni 37% tunnistas, et on andnud altkäemaksu; pooled olid teinud seda viimase aasta jooksul. Täpselt analoogilist küsitlust Eestis pole tehtud, ent ligilähedased küsimused-vastused näitavad Eesti madalamat korruptsioonitaset. Ühtmoodi ollakse aga kriitilised parlamendi suhtes: eelmiste valimiste järel, 2002. a. lõpul usaldas Seimi 47,9%, nüüd langes see näitaja 25,5 protsendile.

Valimiste põhiküsimusi

Ühtegi suurt ja põhimõttelist valikuküsimust polnud. Tugevasti ei löönud välja lahkarvamused lähiajaloo vallas, vene koolides lätikeelse õpetuse sisseviimises, kodakondsusreeglistiku muutmises jm. Nagu ikka, midagi räägiti maksudest, palkadest ja euro tulekust, midagi pensionide tõstmisest. Suhtarvuna meist enam töötab lätlasi välismaal, eriti Saksamaal, Suurbritannias ja Iirimaal, aga uusimmigratsiooni probleemide teravik pole ühiskonnas välja löönud.
Nii muutuski üheks põhiküsimuseks hinnangu andmine senisele kolme osapoolega vähemuskoalitsioonile: Rahvapartei, Roheliste ja Talunike Liit, Läti Esimene Partei (osalt kristliku, luterliku kallakuga). Viimased poolteist aastat kuulus neile Seimis 46 kohta. Erinevalt meist on Lätis varemgi vähemuskoalitsioonid püsinud päris hästi. Lihtsalt sealne opositsioon on killustunud: ühel pool meie Isamaaliidu analoogina „Isamaale ja Vabadusele", teises tiivas kaks-kolm vene parteid, vahepeal mõni lätlaste väikepartei. Seega jääb vähemuskoalitsioonile alati tuntav kompromissi- ja manööverdusruum.
Valimistulemused rõõmustasid koalitsiooni – uues Seimis on neil 51 kohta ja peaminister Aigars Kalvitisel suured väljavaated jätkata. Toimunu leiab jäädvustamist tulevastes Läti politoloogiaõpikutes, sest alates 1991. aastast pole ühtegi valitsuskoalitsiooni Lätis tagasi valitud.

Uued tulijad ja kohtade jaotus

Läti poliitikamaailm on siiani olnud ebastabiilne. Nii on kõikidel senistel valimistel saatnud täisedu mõnd parteid, mis asutati alles mõni kuu varem. Erinevalt Eestist ei saa parteid Lätis riigieelarvest regulaarseid toetusi, sestap püsib Läti poliitikutel suurem seos-sõltuvus ettevõtjatest, mis annab ka ainet sagedasteks ja suurteks skandaalideks.
Näiteks 2002. a. sügisel tuli 24 kohaga kindlalt võitjaks Läti Panga kauaaegse direktori Einars Repshe juhitud Uus Aeg (Jaunais Laiks). Partei asutati kui Läti ÜVE Res Publica – suurejoonelise „uue poliitika" loosungiga, põhirõhk oli eduka rahareformi arhitektil Repshel.
Viimasel aastal ei tekkinud enam ühtki uut parteid ning viimaseks suuremaks parteimaastiku-muudatuseks jäigi eeskätt nooremapoolsele venekeelsele valijale toetuva Üksmeele Keskuse esiletõus. Aga nemadki püüdsid mitmel pool valimisnimekirjades nähtavale asetada lätlasi. Teine, vanem ja suuremate kogemustega vene partei – Allianss Inimõiguste Eest Ühtses Lätis – lõhenes mõni aeg tagasi ja pääses seekord 6,02 protsendiga viimasena üle parlamendi lävepaku. Mõlemal vene parteil oli edu Riias. Tervikuna aga võtsid vene ühendused valimisretoorikas kaunis madala profiili.
Valikuvõimalusi jätkus, sest hääli püüdsid 19 parteid ja valimisliitu, ühtekokku 1024 kandidaati. Seimi jõudis ettearvatult kuus jõudu: Rahvapartei (23 mandaati), Roheliste ja Talunike Liit (18), Uus Aeg (18), Üksmeele Keskus (17), Läti Esimese Partei ja Läti Tee valimisliit (10), Isamaale ja Vabadusele (8), Allianss Inimõiguste Eest Ühtses Lätis (6).
Keskerakonna partneriteks Lätis on olnud läbi aegade sealse Rahvarinde (Tautas Fronte) juhtkonda kuulunud Dainis Ivans, Janis Dinevics jt. 1990. aastatel osalesid nad Läti poliitikaelus vähema kaaluga vasakpoolses parteis. Paraku ebaõnnestusid neil viimased omavalitsuste valimised, nüüd jäi ka Seimi uks suletuks.

Rahulolematud

Jaunais Laiks oma 18 kohaga jäi kolmandaks, ehkki küsitlused olid lubanud neile kord suuremat edu, kord kapitaalsemat läbikukkumist. Ise nad tulemusega rahule ei jäänud, mööndes omi möödalaskmisi ja tehes etteheiteid teistele.
Valimiste eel keskendus põhirünnak erakonna liidritele Einars Repshele ja Sandra Kalnietele.
Vaid mõni nädal enne valimisi ajas Repshe oma Honda-maasturiga maanteel alla seal kõndinud helkurita mehe, kes kohapeal suri. Repshe oli kaine, ent ränk õnnetus pani mõistetavalt kõigele oma pitseri, ning ta loobus osalemast kõikidel valimisüritustel. Märksa vähem rünnati Uue Aja parlamendifraktsiooni esimeest Karlis Shadurskist.

Meedia ja konkurentide tähelepanu koondus aga Sandra Kalnietele. Põhjuseks olid lähenevad presidendivalimised, mis toimuvad 2007. a. juunis. Lätis valitakse president ainult Seimis ja üks tõsisemaid kandidaate ongi Kalniete. Nüüd kergitati üles tema korterilugu ning tema kui eelmise valitsuse välisministri aegsed laenud muutusid samuti üheks valimiskampaania teemaks. Kalniete astus poliitikasse Tautas Fronte kaudu, osaledes muu hulgas ka Balti rahvarinnete tegevust koordineerinud Balti Nõukogu töös. Ta on töötanud suursaadikuna Prantsusmaal, olnud välisminister ja lühemat aega Euroopa Komisjoni liige.
Sandra nägi ilmavalgust Siberisse küüditatute peres 1952. aastal. Tema mälestusteraamat „Ballikingadega Siberi lumes" on ilmunud ka inglise, prantsuse ja vene keeles. Pealkiri viitab tema emale Ligitale, kes vaid mõni tund enne 1941. aasta 14. juuni massiküüditamist sai oma esimeseks tantsuõhtuks vennalt kingiks kõrge kontsaga tantsukingad, mis osutusid ainsateks jalavarjudeks, millega „rahvavaenlasel" tuli Siberis hakkama saada. Pärast sõda tuldi ka Sandra tulevast isa ära viima. Mälestusteraamat keskendub osalt isiklikele läbielamistele, osalt Nõukogude süsteemi analüüsile ning Läti XX sajandi ajaloole. Prantsuse naisteajakiri Elle valis lätlanna mälestusteraamatu kuu raamatuks.

Üldine valimiseelne õhustik

Lätis on valimiste eel juhtunud suuri asju: kõrgete tegelaste kinnipidamist, ühe osapoole tellimisel salatrükikojas tehtud räigeid lendlehti oma koalitsioonipartneri halvustamiseks jms. Seekord läks vaiksemalt. Mõndagi jäi siiski sõelale. Näiteks septembri algul paisati mitmesse meediakanalisse poliitikute, ajakirjanike ja korrakaitseülemate omavaheliste telefonikõnede salvestused, aga asi sumbus. Midagi õiendati Jurmala maatükkide ja kinnisvaraga; seda on kuurortlinnas aga varemgi juhtunud. Suvel esitati Ventspilsi legendaarsele linnapeale Aivars Lembergsile kriminaalsüüdistused altkäemaksudes, rahapesus ja ametipiirangute rikkumises, aga uurimine venib.
Nii juhtuski, et suurt huvi äratas hoopis piirivalvurite leid – maa seest kaevati välja sadu meetreid voolikuid, mille kaudu voolas Venemaalt Lätti salapiiritust. Läti piirivalvurid teatasid omapärasest leiust naabrimeestele, misjärel Vene piirikaitsjad kaevasid välja üle 500 meetri piiritusevoolikut. Uudis jõudis ka Venemaa telekanalisse RTV, ent sealt jäi mulje nagu voolanuks piiritus Lätist Venemaale.
Valimisõhustikus kõlasid tuntavalt välispoliitilised teemad. Just sel perioodil kandideeris president Vaira Vike-Freiberga ÜRO peasekretäriks. Nädalapäevad tagasi teatas ta loobumisest. Lätis populaarne president kuulub jätkuvalt ajakirja Forbes iga-aastase 100 maailma mõjukaima naise hulka, olles tänavu 63. kohal (2005. a paigutus ta koguni 48. kohale; võrdluseks – Eesti naistest pole siiani keegi esisajasse mahtunud). Vike-Freiberga võttis oma ebaedu rahulikult, nentides, et ükskord ja, teadmata küll, kas 60 või 600 aasta pärast, saab naine ikkagi ÜRO peasekretäriks.

Samamoodi püsis pideva kõneainena ülal novembri lõpul Riias toimuv NATO tippkohtumine. Selle korraldajad on palunud käsitöömemmedel kududa 4500 labakinnast tutvustamaks osalejatele läti kultuuri. NATO teatas, et labakutesse ei tohi kududa haakristimotiivi, mis on läti rahvakunstis väga levinud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)