Kellamäng

Võtsin siis järjekordse „töö“ ette – loogiliselt mõeldes võiks ju igal inimesel üks kell olla, ja pole hullu, saab hakkama... Aga võta näpust, mõni inimene on ju nii suur pursui, et kohe tosina kella omanik (?!).

Mul käekelli tervelt kolm, abikaasal neljas. Nojah, võiks ju üks olla, aga kui kingitakse, siis tuleb ju viisakalt vastu võtta. Pealegi esimene on selline uunikum, mille pidanuks juba ammu ära viskama, ometi käib see esimene elektrooniline juba 28 (!) aastat nii täpselt ikka edasi. No ei raatsi ära visata! Pealegi sai see ostetud 1988. aastal Stockholmist 5 (viie) rubla (?) eest. Ja-jah, õigesti näete. Nimelt, kui Gorbatšov esimest korda lubas meid üle raudse eesriide astuda, pakkus ta nõukogude inimestele väga soodsat valuutavahetuskurssi – ühe rubla eest 10 Rootsi krooni.

Siis on meil kahes toas seinakellad. Taas suur ülepakutud raiskamine ju, aga ise pole neist ühtegi ostnud, kõik nõukaaegsed võistluste auhinnad ja tiksuvad truilt edasi. Siis kaks äratuskella. Lõpuks pidin viimase kingituse ära unustama, mille sünnikodust oma raamatu „Siin, seal ja Siberis“ esitlemisel sain – kuldne, ankruga tiirlev...

No nii, arvasin, et sain lõpuks tööga ühele poole, aga võta näpust – kui paari päeva pärast suvilasse läksime, siis tahtnuks taas vanduda – mis aega need seinakellad siin näitavad?! Taas ülepakutult kaks seinakella, kuid teine ligi saja-aastane vanaisa uunikum maandus meie suvilasse siiski alles hiljuti, sellest sai viimati raamatusse isegi terve peatükk kirjutatud. Aga selle kella õigeks keeramine osutus kõige keerulisemaks, eriti sügisel, kui tuli osuteid ju tund aega tagasi keerata. Mäletan juba ammust ajast kellassepa soovitust, et osuteid tagurpidi keerata ei ole soovitav. Selle uunikumi tagasikeeramine aga ei tule kõne allagi, sest see kell ka lööb iga poole tunni tagant, ja osutite tagurpidi keeramine ajaks löömismehhanismi päris sassi. Nii siis tuligi sügisel keerata kella edasi 11 tunni võrra, kusjuures iga poole tunni tagant tuli ära oodata ka kella löömise aeg.

Saigi vist kõik. Kõige vähem aega kulus mobiili kella vaatamiseks, sest see oli ise ennast õigeks seadnud.

Aga ei, meenus, et ühel eelmisel kellakeeramisel jäin oma autoga „kohtingule“ tund aega hiljaks, sest auto kell ei näidanud õiget aega (!).

Arvan, et kui mitte rohkem, siis vähemalt ühte asja tegi Putini Venemaa Euroopa Liidust targemini – ta jättis kella rahule. Omaltpoolt soovin, et kui me kunagi Inglismaa eeskujul Euroopa Liidust välja astume, siis sooviks küll, et meie kolmandat korda taasiseseisvunud Eesti Vabariik esimese seadusena võtaks vastu seaduse kellaaja puutumatusest.

UDO KNAPS, Rapla maakond

Jaga |