Kuidas suurendada pensione?

KADI PÄRNITS,      02. märts 2005


Keskerakond on Riigikogule järjekordselt esitanud pensioni tõstmise eelnõu. Kindlasti on sotsiaaldemokraadid nõus sellega, et eakate elu peaks olema lahedam ja iga-aastane pensionitõus suurem valitsuse plaanitust.

Küll aga pole sotsiaaldemokraadid nõus pensionide tõstmisega viisil, mis väljub tänasest pensionide indekseerimise raamist. Pole õige lisada sutsuke aastahindele ja sutsuke baasosale, muutmata pensionide vähese tõusu tegelikku põhjust, s.t indeksit.
Me ei toeta naasmist pensionide nn poliitilise tõstmise juurde, mis seob pensionitõusud valimiste-eelse ajaga. Nagu elu tõestab, pärast valimisi pensionärid ununevad. Näiteks põhjusel, et valimiste eel on liiale mindud, pensionitõusu side majanduse seisundiga on kadunud.
Usun, et Keskerakonna fraktsioon sellist süsteemi siiski ei igatse. Ettepaneku taga on pigem teadmine, et tänane pensionitõusu süsteem on oma aja ära elanud ega taga vajalikku pensionitõusu.
Sotsiaaldemokraadid pooldavad lahendusena indekseerimispõhimõtte muutmist. Et pensionid oleksid õiglasemad, tuleb arutada ka baasosa ja aastahinde osa proportsioonide muutmist. Oleme eelmisel aastal teinud mitu ettepanekut pensionisüsteemi muutmiseks. Katsume Riigikogus esitada ainult selliseid eelnõusid, mida teeksime ka valitsusse kuuludes.
Probleeme on palju – nii pensionikassa raha, pensionide indekseerimise, eel- ja eripensionide kui ka aastakoefitsiendi arvutamise mehhanismiga. Omaette küsimusi tõstatab tulumaksuprotsendi alandamine. Pensionäridele on see kahjulik. Avalikud teenused kallinevad, nende kvaliteet muutub kehvemaks, seda eriti sotsiaalelu ja tervishoiu vallas. Lisaks pidurdab tulumaksu alandamine palkade kasvu ja mõjutab sealtkaudu sotsiaalmaksu laekumist.

Pensioni esimese samba defitsiit

See, et sotsiaaldemokraatide initsiatiivil loodi tulevaste pensionäride tarbeks teine pensionisammas esimesele toeks, on igati vajalik ettevõtmine. Samal ajal on heal asjal oma "aga". Nimelt vähenevad esimese samba pensionikassa tulud, kust praegustele pensionäridele pensioni makstakse, seoses teise sambaga liitunutele iga-aastase neljaprotsendilise makse lisamisega nende palgast.
Sotsiaaldemokraadid toetavad teise samba arengut, kuid seda vaid juhul, kui pensionisaajad ei kannata. Selle tarvis sai omal ajal kokku lepitud, et esimese samba defitsiit kaetakse riigieelarve ülelaekumistest, riigi stabiliseerimisreservi arvelt, mis praegu on viis miljardit krooni, ja võlakirjade ehk laenude abil.
Sotsiaalminister ei soovinud veel pool aastat tagasi probleemi lahendada ja ütles, et vahet pole: 2006. aastal on vahendeid puudu niikuinii.
Nüüdseks on nii opositsiooni kui pensionäride surve vilja kandnud. 2004. aasta lisaeelarvega kanti pensionikassasse puudujäägi katmiseks 500 miljonit krooni. Ja edaspidigi tuleb jälgida selle kohustuse täitmist, sest järgmisel aastal on ülekannete tõttu teise sambasse defitsiidi suurus umbes 800 miljonit krooni.

Pensionide indekseerimisest

Kuid isegi siis, kui kassas on vahenditega kõik korras, ei anna pensionide indekseerimise kord isegi minimaalset 40 protsenti meeslihttöölise palgast. Spetsialistid on öelnud, et pensionide ümberarvestamise valem (elukalliduse tõus ja sotsiaalmaksu tõusuprotsent liidetakse ja jagatakse kahega) on juba liiga konservatiivne.
Sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, et pensionide normaalseks iga-aastaseks tõusuks on vaja kehtestada põhimõte, et pensionide ümberarvestuste aluseks oleks sotsiaalmaksu tõus ehk keskmise palga tõus. Valitsus sellega nõusse ei jäänud.

Praeguste palgasaajate pension

Suur on mure aastakoefitsiendi arvutamise valemi, õigemini sellega seonduva poliitika pärast. See on asi, millest vähe räägitakse, millele paljud töötegijad ei mõtle ning mille lahendamiseks pole valitsus samme astunud.
Kui praegu ei ole pensionide vahed eriti suured, siis tuleb suur palga erinevus pensionides esile 10–20 aasta pärast, kui praegused palgasaajad pensionile hakkavad jääma.
Mõni näide. Kui riigi keskmist palka saav inimene saab ühe töötatud aasta eest kätte ka ühe pensionistaazhi aasta, mille maksumus on 34 krooni, siis miinimumpalga saaja saab ühe tööaasta eest kätte vaid 0,37 pensionistaazhi aastat, mille maksumuseks on siis 11 krooni. Alampalga saaja peab seega töötama 28 aastat, et 15 pensioniaastat kätte saada.
Vaadates naiste kohta käivat statistikat, siis 50 protsenti 50–89aastastest naistest saab pensioni aastakoefitsiendiks kuni 0,5.
Seda tingib ka asjaolu, et riik maksab sotsiaalmaksu lastega kodus oldud aastate eest vaid 700 krooni pealt kuus, mis annab aastakoefitsiendiks 0,1.
See tähendab, et suur hulk praegusi palgasaajaid hakkab tulevikus teenima rahvapensioni või sellele lähedast pensionimäära, mis on aga kaugelt vähem kui 40 protsenti meeslihttöölise palgast.
Kõige lihtsam tee probleemi pensionisüsteemis leevendada on suurendada baasosa, mis on kõigile võrdne suuremas osas kui palgaosa. Seda ettepanekut kevadisel pensioni arutelul Riigikogus meie erakond ka toetas.
Muud muudatused aastakoefitsiendi arvestamise osas vajavad põhjalikku arutelu ja kaalumist. Selge on, et seda situatsiooni tuleb muuta.
Selge on seegi, et väikeste palkadega suurt pensioni ei teeni. Sotsiaaldemokraadid on rääkinud erinevate palgalepingute tähtsusest, mida sõlmivad töötajate ühingud. Seda sellepärast, et üksiktöötajal on palgatõusu üle läbi rääkida palju vähem jõudu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)