Kas sellist Underit tahtsime?!

Lähen pahaaimamatult minagi kurikuulsa poliitilise lilleplatsi poole, ei paista esialgu midagi. Vaatame kolleegiga ringi, ja mis me leiame! Rahvusraamatukogu juurde on vahepeal tekkinud üks puhkenurgake: ilus bassein, vesi vuliseb, valgesse kivvi raiutud kuju. Keegi nagu läheks meheliku sammuga, kaabu peas. Pikad istepingid, tänapäeva nudipuud ja madalad põõsad - pole vigagi. Kui ligidale saan, turgatab meile korraga: see ju ongi otsitu! Jahmatus on suur!

Puus vingelt ees...

Ei saa see olla Marie Under! Esiteks ei mäleta, et Under nii väga oleks kaabut kandnud - tal oli ikka kübar. Kuju kehahoiak justkui tänapäeva modellil, puus vingelt ette lükatud! Jalad ka ebaviisakalt harali, samas kui on teada, kui kombekas ta elulõpuni oli!

Ja proportsioonid! Kui see kivinaine vängele büstile ristatud käed alla laseks, ulatuksid need põlvini! Ei ole ka Underi nina ega nägu. Tursunud jalad, koledad kotad. Ja nii edasi ja nii edasi! Või on see mingi uus suund?

Niisiis on jälle meie lootusi petetud. Tunne on, nagu olekski võetud raudne parteikurss: kogu kultuuripärand labastada! Ja mis kõige masendavam - see näotu kuju on mõeldud ju sinna igaveseks; kui just vahepeal protestiks seda ühel ööl maha ei võeta.

Kes on kivikuju tegijad?

Nime järgi peaks need olema skulptorid, kellele anti vastutusrikas ülesanne. Kes oleksid pidanud arvestama kõigega, mis luuletajasse puutub, peensusteni tutvuma kõigi tema elutahkudega, mõttemaailmaga, süüvima tema kaunisse olemusse. Kui eelmine põlvkond veel mäletab, milline Marie Under ja tema aeg oli, siis nooremad enam mitte. Ja jääbki neile mõistmatuks too luulelisuse oreool, mida Under kandis.

Mina leian, ja mitte üksnes mina, et see kuju tuleb ümber teha. Muidu jääb järelpõlvele poetessist väärmulje. Nagu õudusunenägu. Kes küll valib välja skulptorid, kes kinnitab eelarved? Kas neil rahva ees mingit vastutust ka on? Või on nad sihilikud pahategijad? Ehk on nii, et saaks aga midagi kokku plätsida, omadele poistele rahad peo peale laduda, usun, et kopsaka summa? Mis pärast saab, pole nende mure.

Presentatsioonil olevat need „kujumeisterdajad" kõvasti arutanud: näe, töömehed olevat teinud valesti! Et nemad projekteerisid õigesti, aga teised rikkusid ära. Tuhkagi need töömehed valesti tegid, teiste kaela osatakse meil oma äpusust kenasti ajada!

Maailm kaamestub ja labastub

Charles Dickens märkis prohvetlikult, et Ameerika missioon on maailmakultuur labastada. Ja selleni ongi jõutud. Tõesti muutub ümberringi kuidagi kõledaks ja kaameks. Raiutakse maha puid, hävitatakse vanalinnu, pannakse põlema iidseid hooneid... Viitna kõrts näiteks.

Esirinnas sammub siingi väike-tubli-eesti (justnimelt, väikse tähega! -  käsi ei tõuse  seda konnatiiki suure tähega kirjutama!). See pole enam ammu meie armas isamaa Eesti. Võtame või ainuüksi sõna „isamaa". Kes on selle oma parteile haaranud? Mida küll kõike selle varjus korda pole saadetud! Täidetakse agaralt kaugete isandate käske. Nende käske, kelle kätte kanditakse 20 aastat rahva raha, lüpstakse riik tühjaks. Kelle ees koogutamas käiakse ja pärast sedasamust rahva raha siis almustena mõne miljoni kaupa (näiteks Gruusia nõustamise eest) tagasi saadakse. Ei ole ju keegi enam nii naiivne arvamaks, et rahavõim omaenese kukrut kergendab. Ka pole eurorahad teps mitte rahahaide endi teenitud rahad, tulevad need nii meie kui ka teiste riikide rahvaste maksude arvelt. Jah, antust saab mõne protsendi tagasi, ja siis kuulutatakse õnnelikult: näe, mida kõike eurorahade eest teha saab!

Miks madaldatakse rahvuslikke väärtusi?

Mida on jõutud ära teha? Kõigepealt Kalevipoeg Emajõe ääres. Kiiruga püsti pandud, läigib teine kuidagi kahtlaselt ja nagu porine oleks. Ei ole tal endist uhket hoiakut ega üllast pilku! Nii ütlevad need, kes omaaegset originaali näinud. Ja kui viletsates tingimustes Amandus Adamson seda tegi!

Kõik Tallinna kohvikud, näiteks ka „Pärl", mis tõesti oli üks pärl, on muudetud läänelikeks baarideks-pubideks. Need sõnad ise juba inetud ja võõrad. Lootsin, et uus kohvik „Väike Pariis" on midagi romantilist, aga jälle tuli pettuda. Ei olnud midagi omapärast, ikka seesama üheülbalisus, alkoholipudelid aukohal, ei koogikesi ega imehäid legendaarseid singipirukaid. Ainus hea emotsioon oli, et neiud leti taga olid sümpaatsed. Viimane põlvkond. Ehk toovad nemad meie ellu muutusi?

Kuidas vahel sooviks heameelt tunda, nn positiivne olla, hästi mõelda, aga ikka saad puuga pähe.

Ei jäetud rahule Georg Otsa. Tema kallal tehti lausa organiseeritud laastamistööd, anti ta   matslikkuse kätte järada. Kuidas ikka tohib niisugusele isetegevuslasele, kes lavalaudadel avalikult ropendab, lubada Georg Otsa kehastada, tema laule laulda?!

Ja Helgi Sallo. Miks peab just tema populaarses „Õnne 13-s" Keskerakonna peale nina kirtsutama? Et kui  hea näitleja suhu panna sõnad, siis see mõjub?! Tahaks küsida, kas  näitleja ise, kui ta ikkagi on juba saanud niiöelda rahvuslikuks väärtuseks, ei võiks endale aru anda, et ta solvab oma peamist vaatajaskonda? Niiviisi meil kultuuritegelasi ära kasutada osatakse. Samas tahaks küsida, kas Sallo on saanud oma väikese majakese, millest ta kunagi nii unistas? Ja kui ei, kas poleks kena talle see lõpuks kinkida? Hilinemisega küll, aga ikkagi. Eurorahade eest näiteks.

Või eelmise aja hariduse mahategemine. Miks peab Eino Baskin TPI lõpetanute aadressil seriaalis mürginooli lennutama? Kas nii, et kui TPI, siis see on paha, kui aga lõpetasid TTÜ, siis on „häste-häste!". Polütehnilises Instituudis sai ju väga hea reaalhariduse. Kui kahtlase väärtusega läänelik haridus on, see on ka juba nii mõnelgi kohale jõudnud. Tasub vaid vaadata õppeasutuste, sealhulgas TÜ programme, milline ülespuhutus, sõnademulin, ärasurgitud eesti keel!

Kulla mehed-naised seal eesotsas, kas te ei leia, kui naeruväärne on teiste poolt varem tehtu alusetu mahategemine? Milles seisab nende suur süü?

Materdame neid hästi!

Eelmise põlvkonna suur süü on selles, et nemad julgesid nõukogude ajal sündida ja elada ning nüüd veel suu lahti teha. Telesaated on läinud täiesti üle piiri, mis on suur alatus. Rahvalt võetakse palgast maha iga kuu suured maksud, et meediakanalile anda, sealt aga söödetakse ette pahna. Eelmise põlvkonna materdamise kampaania on muidugi valimisvõitluse üks etapp, aga tahaks ikkagi neilt, kes labaseid klippe kokku seavad, küsida: on nad ise siis pühast vaimust maamunale tulnud, kas neil ema-isa polegi? Miks nad ei hooli oma vanemate ega vanavanemate arvamusest? Mingi austus võiks ikkagi olla, kui parafraseerida Allan Petersoni sellestsamusest „Õnne 13-st".

Mõnele on ehk tõe moonutamine, ebatsensuursustega lahmimine jm madalus mokkamööda, kuid ega siis rahva enamus selline ole. Ei ela Eestis ainult üleilmse rahavõimu sabarakud, kellele inimese meelte tümaks tegemine ju lausa missiooniks saanud.

Masendavaid labastamisi on meie elus väga palju. Seni neelatakse kõik kuulekalt alla. Tahaks aga küsida: kas tõesti peab vaikides kaasa noogutama, kui sul ikka vastu hakkab? Kurjus võib teadagi palju saavutada ükskõikse enamuse vaikival toetusel. Eks ka tänase haige ühiskonnani ole jõutud just seepärast, et missioonitundega inimesed on loobunud vasikaga võidujooksust, rahvas aga oma suu lukku keeranud. Meediatorud on loovutatud moraalitusele, enamuse ükski ilus mõte ega tegu ei jõua ammuilma laiema avalikkuse ette. Eks  seepärast võtabki mõnitamine inimeste üle, sealhulgas kultuuripärandi üle aina uusi tuure.

Tõnismäele püstitatud Marie Underi kivikuju on öeldu ere tõestus.

[ESILETÕSTED]  Tunne on, nagu olekski võetud raudne parteikurss: kogu kultuuripärand labastada!

 Eks tänase haige ühiskonnani ole jõutud just seepärast, et missioonitundega inimesed on loobunud vasikaga võidujooksust, rahvas aga on oma suu lukku keeranud.

ANNE RATMAN, ajakirjanik

[pildialliri]

MEELDIB -- EI MEELDI: Kunstnik Leonhard Lapin on pidanud Marie Underi skulptuuri Rahvusraamatukogu ees õnnestunuks, väites, et see toob raamatukogu juurde elu pärast seda, kui sealt Pronkssõdur ära viidi. Eriti tunnustas Lapin kuju arhitektuurset kogulahendust. Kesknädala autor Anne Ratman suhtub skulptuurisse emotsionaalsemalt, sest tema jaoks oli Under naiselikkuse võrdkuju, ent Mati Karmini teos on välja kukkunud mehelik.

Foto Indrek Veiserik

Jaga |