Mõni sõna vastuseks Rein Veidemannile

Kõik see tuleneb Nõukogude ajast: Venemaal hävitati viimased dialoogiaustajad aastail 1937–1938, Eestis toimus see siis, mil vaba mõtlemise pooldajad saadeti loomavagunites Siberisse. Ja sellest ajast õilmitses tulevase teise Eesti Vabariigi territooriumil täielik ühehäälsus ja ühemõttelisus.

Teie sõnul juba 17 aastat ei ole kommunistid võimu juures. Jah, see on õige, kuid väga raske on seda uskuda. Kui 1991. aastal eemaldati 14 vennasvabariiki Venemaa küljest ja lasti vabalt triivima, leidsid Eesti kommunistid endas nii palju mehisust, et tõmbusid kõrvale – põranda alla, kui soovite. Nad lubasid juhtivatesse parteidesse, üksikute eranditega, teisi poliitikuid, endisi kommuniste, kuid mitte endisi nõukogude nomenklatuuri tegelasi.

On täitsa võimalik, et tänases Eestis eksisteerivate erakondade, nii koalitsiooni- kui ka opositsiooniparteide, ning endise nõukogude parteinomenklatuuri vahel on teatud koalitsioonilepe, sest see nomenklatuur polnud kusagile kadunud ning niisama lihtsalt võimu käest ära anda ei tahtnud. Teistes NSVL-i liiduvabariikides (peale Baltikumi) jäid kommunistid võimu juurde.

Dialoog näeb ette heatahtlikku suhtumist oponentide vahel, mis meil just puudubki. Mis integratsioonist saab juttu olla, kui lokkab russofoobia ning Eestis juba aastakümneid elavatesse ja seda oma kodumaaks pidavatesse rahvusvähemustesse suhtutakse üleolevalt.

Pole harvad korrad, kus ajakirjanduse veergudel kirjutatakse, et „nõuka“ tähendab venelast, aga nõukogude eestlastel ei ole „nõukadega“ midagi pistmist. Kuid „nõukalikkus“ paistab Eestis välja igast august. Siin on mõned näited: meie auväärne president Toomas H. Ilves, esinedes soome-ugri rahvaste kongressil Hantõ-Mansiiskis, kutsus Venemaa põhjarahvaid üles võitlusele iseseisvuse eest. Kui sarnane on see käitumine Hruštšovi omalele, kes, esinedes ÜRO-s, tagus oma kingaga vastu pulti ning karjus, et „me matame kapitalismi maha“. Meie peaministri avaldus, et mõne aasta pärast oleme viie Euroopa rikkaima riigi hulgas, tuletab väga meelde sedasama Hruštšovi, kes lubas, et „praegu elav põlvkond saab elama kommunismi ajal“.

Kaukaasia sõja ajal astus kogu Eesti ajakirjandus ämbrisse, valgustades sündmusi väga ühekülgselt ja nimetades Venemaad agressoriks, kes viib läbi genotsiidi väikese, kuid uhke gruusia rahva suhtes ning on tekitanud Kaukaasias humanitaarkatastroofi. Kõike seda tehti nagu käsu peale – justkui „vanal heal“ nõukogude ajal – näiteks siis, kui toimus kirjanik Pasternaki vastane kampaania: „Mina teda loomulikult lugenud ei ole, kui mõistan karmilt hukka.“

Sedasama on rääkinud ka valitsev koalitsioon. Kostis ka poliitikust ärimehe Tiit Vähi kaine arutlus (võtan mütsi tema ees maha), kes kutsus üles mitte kiirustama ja hukka mõistma, mitte „rongi ees jooksma“, vaid ootama, kuni tuleb Euroopa Liidu ja Ameerika reaktsioon. Aga kus sa sellega! Käis ju infosõda, ja selles olid head kõik vahendid – isegi teadlik vale.

Kas soovite veel näiteid? Arvan, et aitab.

Ja selle lokkava russofoobia ja desinformatsiooni keskel seisab meie „põhiseaduse garant“ – härra president. Arvan, et kuni meie riigi suhted idanaabriga pole heatahtlikud ja heanaaberlikud, pole mõtet  mingist integratsioonist rääkida.

Praeguse presidendiga, kes on tülli pööranud mitte ainult Venemaaga, vaid teistegi naabritega, ei tasu vist küll oodata idasuhete paranemist. Mis aga puutub Andrus Ansipisse, siis tema kujutab endast korralikku käsutäitjat, nagu teda omal ajal NSV Liidu parteikoolis õpetati. Ja Pronkssõduri äraviimisega kindlustas ta võib-olla endale järgmistel valimistel presidenditooli.

VJATŠESLAV LOSSENKOV, Tallinn

Jaga |