7 aastat majanduskasvuni…

4. Püha lehm Euro

Reformierakonna majanduskava esimene punkt on euro kasutuselevõtt. Sellele eesmärgile tuleb nende arvates allutada kogu riigi eelarvepoliitika. Minul pole midagi euro vastu. Kuid veel hiljuti nõudis peaminister Andrus Ansip, et euro nimel ei tohi teha liigseid pingutusi, mis halvendaksid meie majandusolukorda. Euro ei vääri seda. (Eesti Ekspress 22.03.2007)

Nüüd kuuleme vastupidist seisukohta. Poolteist aastat tagasi polnud Eestil lootust eurot lähiajal kasutusele võtta. Siis öeldi, et me ei vajagi eurot. Nüüd öeldakse: oi-oi kui vajalik see euro ikkagi on!  Selleks tuleb pingutada püksirihma jne. Mis siis, et see veel süvendab majanduskriisi ja teravdab sotsiaalseid vastuolusid. Aga majanduskriisi saab suures osas siis ajada selle kaela. Ning valitsus saab kiidelda, et on  midagi ära teinud. Kuid rahva prioriteet on siiski kriisi üleelamine, mitte peaministri renomee…

 5. Elagu passiivsus!

Tänaseks on saanud selgeks, et ajalugu kordub. 1930. aastatel said kriisist kiiremini jagu need riigid, kus valitsus aktiivselt tegutses kriisi vastu (näiteks USA). Ka praegu läheb kergemalt neis riikides, kus ollakse aktiivsemad. Reformierakond aga kutsub looma veelgi suuremat vabadust välismonopolidele ja vähendama riigi rolli. Välisfirmad tegutsevad siin aktiivselt seni, kuni neil siin läheb hästi. Kui aga tuleb kriis, siis hoolitsevad juba nende asukohamaad, et kriisi raskus veeretataks võimalikult suures osas teiste riikide, mitte kodumaa kaela. Miks siis Eesti püüab nüri järjekindlusega olla see lammas, kes pakub end Rootsi pangahärradele jt pügamiseks? Kalliks läheb meile see au nimetada end üliliberalistlikuks riigiks. On huvitav märkida, et isegi suur õhukese riigi propageerija Mart Laar on hakanud nõudma „nähtavat kätt“, s.t riigi osa suurendamist majanduselus.

6. Kaks tilka mett tõrvapotis

Ei tohi ette ära siduda makse mingite kuluartiklitega (näiteks alkoholiaktsiisi või kultuurkapitaliga). Sel juhul tekib olukord, kus eelarve on vaid mingi fikseeritud protsentide jada ja valitsusel puudub igasugune võimalus midagi muuta. Mõni aeg  tagasi olid minu põhioponentideks just reformarid eesotsas Jürgen Ligiga, kes lausa südantlõhestavalt rääkisid vajadusest nende sidumistega anda kellelegi kindlustunnet. Nüüd siis on aru saadud selle hukatuslikkusest. Kas sellele arusaamisele on neid viinud majanduskriis või on vahepeal loetud mõnd algastme majandusõpikut, polegi tegelikult oluline. Oluline on ära teha vigade parandus. Ainult et selle vea parandamine ei taga praegustes tingimustes veel meile uut majanduskasvu.

Teiseks on kindlasti asjaolu, et lõpuks nõutakse kohtute töö kiirendamist. 100 päeva on tõesti piisav ajalimiit otsuseni jõudmiseks. Kuid ilmselt advokaadid lasevad mingi viguriga selle eelnõu põhja,  kuna selline ajalimiit ei ole neile majanduslikult kasulik.

7. Kelle võit?

28 punktist, mis reformarid välja pakuvad, puudutab tervelt kaheksa lisasoodustusi (välis)monopolidele. Kuus punkti on seotud inimeste elatustaseme külmutamisega ja lisaks veel kuus punkti puudutavad populismi rikkaimate häälte püüdmiseks.

Mitu teemat oravate poolt välja käidud ettepanekutes on vägagi diskussioonilised. Näiteks tuumajaama rajamine Eestisse, töölubade süsteemi reformimine (kas mošee ehitamisele rahasid ka ette nähakse?), sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine jmt. Ülejäänud ettepanekud – töögruppide loomine, tegevuskavade koostamine, tõhustamine ja täiendamine  – mõjuvad pigem loosungitena. Kellele see kõik on kasulik ja kuhu viib, jäägu iga lugeja otsustada.

8. Mida teha?

Kust peab siis tulema Eestile majanduskasv? Välismonopolid hoolitsevad just emamaa majanduse eest. 1930. aastate maailma majanduskriisist väljusid kõik maad eelkõige tänu riigi toele. Kuidas siis tagab meile majanduskasvu kava, mis propageerib riigi passiivsust, toetab (välis)monopole, teravdades sellega sotsiaalseid vastuolusid, pingestab niigi keerulist situatsiooni ja soodustab aktiivsemate inimeste lahkumist välismaale? Vastupidi – sääraste ideede rakendamine lükkab uue majandustõusu alguse kaugesse tulevikku.

Praeguses situatsioonis tuleb inimesi toetada, et nad suudaksid kriitilise aja võimalikult väikeste kaotustega üle elada. Tuleb aidata ettevõtetel leida turgusid, nii sise- kui ka välismaal (ekspordi toetamisest pole Reformierakonna kavas juttu sõnagi, siseturgu aga need abinõud kärbiksid veelgi). Vaja on toetada eurorahade kasutamist, millest on siiani suudetud kasutusele võtta naeruväärne protsent. Tuleb piirata välismonopolide võimu, eriti aga nende poolt Eestis kokku kühveldatud raha kantimist maksuparadiisidesse. Tarvis on reaalselt soodustada investeeringuid nüüdistasemel olevatesse ettevõtetesse. See aga tähendab, et valitsus peab oma naba imetlemise asemel tõsiselt tööle hakkama. Muidu võib tõesti juhtuda, et 2007. aasta taseme saavutab Eesti uuesti alles 7 aasta pärast.

OLEV RAJU, Tartu Ülikooli majandusõppejõud

[illustratsioonitekst]  3. jaanuaril potsatas Eesti Päevalehe vahelt välja kentsakas Reformierakonna 2009. aasta kalender (kujundus Ave Nahkur). Head uut oravate valede paljastumise aastat!

Jaga |