Igas sadamas eestlast enam ei kohta

MALLE SALUPERE,      13. veebruar 2002




5. jaanuari Postimehe Arter pakub uinutavat valeinformatsiooni ("Millal me välja sureme?", statistikaprofessor Ene-Margit Tiit ja Anneli Aasmäe). Praeguse seisuga pole ühtki märki, mis räägiks vastu sellele, et eestlased on kiiresti väljasurev rahvas. Ainuüksi ohu teadvustamine võimaldaks protsessile vastu seista.

Arter väidab, nagu tagaks rahvastiku taastootmise kahelapseline perekond. Et aga väga palju naisi jääb erinevatel põhjustel lastetuks (Eestis, muide, ligi kolmandik), siis tähendab ainult keskmiselt kolmelapseline pere olemasoleva säilitamist. Neljalapseline, mida propageerivad isikliku eeskujuga Briti kuninganna ja peaminister, tagab mõõduka juurdekasvu, eriti tänapäeval, mil hukkub ja invaliidistub väga palju lapsi ja noori, enne kui nad jõuavad järglasi saada.
Täiesti vastutustundetu on väide, et pole mingit põhjust muretsemiseks, sest madalseisus on eestlaste rahvaarv varemgi olnud. Sellel tahaks veidi peatuda.

Mõisnikud valetasid eestlaste rahvaarvu kohta

Eestlaste arv ristirüütlite ajal (kuni 200 000) on ilmselt usaldusväärne. Edasi läheb keerulisemaks. 350 aastat hiljem, enne Liivi sõda, oli see alla 300 000, mida võib uskuda, kui arvestada, et sõjad, näljahädad ega epideemiad ei võimaldanud suurt juurdekasvu.
XVII sajandi esimesel veerandil, kui Rootsi võim oli kindlustunud nii Eesti- kui Liivimaal, pakuvad ajaloolased eestlaste arvuks kuni 100 000, aga Suure Nälja ajaks 1698 oli meid (rootslaste arvepidamise põhjal) 400 000.
Pärast Põhjasõda, 1721. aastal hinnatakse elanike arvuks 120 000 - 150 000. Kuid esimese siinmail läbiviidud hingeloenduse alusel 1782. a, kus esineb pigem väljajätmisi kui juurdekirjutusi, oli elanike arv juba 490 000, millest sakslased ja venelased kokku moodustasid ca 8 %.
Tuleb välja, et nii Rootsi kui Vene okupatsioon andsid algperioodil seletamatu impulsi rahvaarvu kolme-neljakordistumiseks umbes 60 aasta ehk kolme põlvkonna jooksul. Usun pigem, et sõdade järgsed adramaarevisjonid, mille alusel mõisnikud maksustati töökäte arvu järgi, ei kajasta olukorda kuigi adekvaatselt.
Sama on oletanud mõned teisedki ajaloolased, esimesena vist Voldemar Miller, ja eestikeelse kirjasõna ajalugu uurinud Uno Liivaku. Muidugi toimis ka migratsioon: Soomest ja Venemaalt tuldi tühjaksjäänud taludesse, aga tulijate kontingent ei olnud suur, ja kiiresti sulanduti põlisrahvusesse.

Eestlased jäid soomlaste tempost maha eelmisel iseseisvusajal

Enam kui saja aasta jooksul, ülevenemaalise rahvaloenduse ajaks 1897. aastal, eestlaste arv kõigest kahekordistus, ja tänase Eesti piirides elas 933 000 inimest, neist eestlasi ca 885 000. Kuid üle saja tuhande eestlase asus Venemaa suurlinnades ja viljarikastes piirkondades ning väljarändamine kestis. Vabadussõja alguseks elas viiendik (üle 200 000) eestlastest Venemaal, neist opteerus pärast Tartu rahu kodumaale 40 000.
Eelmisel sajandivahetusel oli eestlasi niisiis miljoni ümber - iga 1500. inimene maailmas, iga 300. Euroopas.
Kui kõik varasemad rahvastikumuudatused toimusid Euroopaga ühes rütmis, siis eelmisel sajandil suutsid soomlased tempot hoida, aga eestlaste mahajäämine algas juba esimesel iseseisvusajal, ka sõjakaod olid meil statistiliselt suurimad Euroopas.
1934. aastal oli eestlasi Eestis 993 000, aastal 1945 aga 822 000 ja aastal 1959 juba 890 000.

Meid on samapalju kui saja aasta eest

Rahvaarv tegi otsustava jõnksu allapoole taasiseseisvunud Eestis. 1989. aastast (eestlasi 963 000) 2000. aasta rahvaloenduseni on eestlaste absoluutarv Eestis vähenenud 40 "genotsiidiaasta" juurdekasvu ehk ligi 70 000 inimese võrra. Meid on taas kodumaal järel kõigest 895 000, seega ligi samapalju kui saja aasta eest.
Praegu tuleb iga eestlase kohta umbes 600 eurooplast, aga igas maailma sadamas enam eestlast ei kohta, sest alles iga 6500. inimene on eestlane.
Missugusest matemaatikast lähtudes arvutas lugupeetud matemaatika- ja statistikaprofessor E.-M. Tiit rahvastikukaoks "kõigest kolm protsenti", mis ei andvat põhjust muretsemiseks, kuna ka sündivus olevat stabiliseerunud? Ta jättis ütlemata, et "stabiliseerumine" on toimunud tasemel, mis on poole madalam kui kümme aastat tagasi, ja jääb surmajuhtumitele keskmiselt 5000 võrra alla. Kümne aastaga on igal aastal jäänud sündimata 8000 last -- see kaotus on korvamatu.
Tegelik rahvastikukadu ühest loendusest teiseni on 12,5 protsenti, ja kaugeltki mitte ainult muulaste arvelt, sest eestlaste kadu on 7 protsenti. Meie osakaal rahvastikus jääb ikka pisut alla kahe kolmandiku (65,3%). Hiljuti lõppenud UNICEFi uuringu järgi on Eestis juba praegu laste suhtarv elanikkonnas maailma väikseim.

Me ei tohi kaotada ühtki last

Aga me ei tohi enam kaotada ühtki last! Professor Tiit, samuti mõnigi poliitik, arvab ülbelt, et rahaline toetus võiks panna sünnitama mitte "kõrgharidusega naisi, küll aga töötud ja sotsiaalsete põhjakihtide esindajaid". Ta ei soovita toetada üksikemasid, kuna see toimivat "vastu normaalse perekonna kujunemisele". Just nagu meil oleks valida, kes sobib lapsi sünnitama ja kasvatama. Pealegi on ka kõrgharidusega naised sageli töötud.
Mehi aga, kellega normaalset perekonda kujundada, jääb kogu aeg vähemaks, sest oma töö on teinud alkohol ja muud isiksust laastavad meelemürgid, aga ka järjest enam propageeritav süüdimatus ning vastutusvõimetus.
Peaksime tunnustama iga naist, väärtustama iga last, kes kogu selles halvustamise ja mõnitamise (mida muud on meie lastetoetused!) õhkkonnas ikka veel sünnivad. Kas "sotsiaalsete põhjakihtide" lapsed saavad eliidiga võrdse hariduse ja võimalused, sõltub mitte niivõrd perekonnast kui riigi haridus- ja sotsiaalpoliitikast.

Meid on nii vähe, et fashistlik jagamine eliit- ning teise-eesti-rahvaks viib ka eliidi enese hukkumisele. Tõuparanduse asemel tuleb mõelda ellujäämisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)