Olümpiaregatt Tallinn – kas au- või häbiasi?

JAAN NIIN,      19. oktoober 2005


Tänavu suvel möödus 25 aastat XXII olümpiamängude purjeregatist Tallinnas. Vanade Spordilehtede ja tollaste regatiraamatute abil on võimalik toimunt meenutada.

Kui 1971. aastal otsustas Moskva linn hakata taotlema XXII olümpiamängude läbiviimist, kerkis kohe küsimus purjeregati korraldamise kohast, kuna Moskvas polnud see võimalik. Soovi selleks avaldasid viis linna: Leningrad, Sevastoopol, Sotshi, Tallinn ja Tuapse. Tallinna kasuks ja eeliseks said järgmised asjaolud: 18 korda oli Tallinn korraldanud rahvusvahelisi Balti regatte, Tallinna lahe sobivus segavate hoovuste puudumise tõttu, Naissaar ja Aegna kaitsevad avamere lainete eest, Tallinna lahe idapoolne kõrge paekallas võimaldab lahel huvitavat tuultemängu jne.

Kodukootud rinnamärk
Rahvusvahelise purjespordiliidu juhatus arutas Tallinnas esmakordselt regati siin korraldamise võimalust 1974. aasta maikuus. Aga seda muidugi juhuks, kui mängud saab Moskva. Kontrollijad jäid Tallinnas tehtuga rahule.
Austria pealinnas Viinis 23. oktoobril 1974. aastal tehtud Rahvusvahelise Olümpiakomitee istungjärgu otsusega kinnitati Moskva XXII olümpiamängude korraldajaks, kusjuures Tallinn sai ametlikuks purjeregatilinnaks. Sealjuures olid Viini kohale kutsutud ja osalesid üritusel nii Moskva kui Tallinna esindajad. Tallinna esindajad kinkisid valiku tegijatele kaks "kodukootud" rinnamärki, millel olid küll olümpiarõngad, purjekad ja Tallinna nimi, kuid mitte ühtegi tol ajal kohustuslikku viisnurka või sirpi-vasarat.
Märkide põhivärvideks on sinine ja valge, ühel neist ka veidi musta tooni. Märkide pildid on siia lisatud.
Olümpiaregati-eelsel 1979. aasta suvel toimus Tallinnas nagu peaprooviks kaks suurvõistlust: NSVLi VII suvespartakiaadi regatt ja rahvusvaheline XXXI Balti regatt, mis õnnestusid suurepäraselt.

Purjeregatt okupeeritud Eestis
Praeguse ametliku hinnangu olümpiaregatile leiame Sven Sommeri 1998. aastal koostatud raamatust "Eesti Olümpiakomitee 75", kus kirjatükis "Olümpia purjeregatt okupeeritud Eestis" antakse toimunule karm hinnang: esmakordselt toimub olümpia okupeeritud riigis; sellest osa võtvad riigid on Eesti okupatsiooni tunnustajad; selle regatiga tahtsid Vene võimud oma 40-aastast okupatsiooni Eestis kinnitada ja väliseestlased viitasid ohule, et olümpiaregati pidamine Tallinnas kujutab ohtu de jure eksisteeriva Eesti Vabariigi õiguslikule seisundile.
Regati positiivsetest külgedest on märgitud asjaolusid, et kahe aasta vältel räägiti Eesti Vabariigi okupeerimisest rohkem kui kogu eelneva aastakümne jooksul ning Tallinn sai uue ja ajakohase purjespordikeskuse, aga ka mitmeid väiksemaid spordirajatisi.
Ühtlasi mainiti, et Tallinnas võistles sportlasi 23 riigist, aga neli aastat varem oli Montreali regatil esindatud 40 riiki. Seda tõdemust "vürtsitatakse" väliseesti ajalehes Vaba Eestlane ilmunud pealkirjaga "Olümpiaregatt nagu kohalik purjetamisvõistlus" ja Rootsi lehes Dagens Nyheter avaldatud ühe eesti dissidendi sõnadega: "Tänu kõigile, kes ei tulnud olümpiapurjetamisele Tallinna."
Vaatamata kõigile nendele eelpool kirja pandud "olümpiaõudustele", mida Tallinnas tollel ajal kardeti, jäid siiski Eestimaa ja eesti rahvas enamjaolt alles ja ülalmärgitule lisaks rajati Tallinna veel Olümpia hotell, teletorn, linnahall, ulatuslikult laiendati Pirita teed, pintsliga anti vanalinnale jumet juurde jne.

Tallinn ei pea häbenema
Ei saa salata, et Eestiga seotud rahvusvaheline "regatisõda" oli nagu sissejuhatus ja märguanne hilisematele poliitilistele arengutele ja ettevõtmistele.
Siin tuli meile "appi" vene vägede sissetung Afganistani 1979. aasta detsembris, koos seal vägivaldse võimuhaaramise ja tapmistega, millel oli sarnaseid jooni Baltimaades toimunuga 1940. aasta suvel. Nii polnud vaja elavat näidet kaugemast minevikust otsida.
Veidi hiljem, nagu jätkuks algas meil "keelesõda", siis "fosforiidisõda", "MRP-sõda" jne. Kindlasti tuli see ülemaailmne poliitiline arutelu Tallinna olümpiaregati korraldamise ümber kasuks ja toeks teistelegi "Kominterni-impeeriumi kolooniate ja dominioonide" rahvastele oma olukorra ja püüdluste sisulisel teadvustamisel ning selgitamisel vabale maailmale.
Kuna ühtegi aastail 1952–1988 punalipu all ja vale hümni saatel olümpiamedaleid saanud Eestist pärit sportlast pole seni "riigi reetmises ja rahvuslike aadete mahamüümises süüdistatud ning hukka mõistetud", peaksime ka Tallinnale olümpiaregatilinna au ja kuulsuse täielikult tagasi andma ja seda mitte häbenema.
Olümpiaregatt oli, on ja jääb kõige tähtsamaks spordiürituseks, mis Eestis ja Tallinnas seni läbi aegade on korraldatud ning seda veel kindlasti väga pikaks ajaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)