Abiks valijamehele

ALLAN ALAKÜLA,      06. september 2006


Kuni 23. septembrini töötab valdav osa Eesti meediast, suur osa ühiskondlikest organisatsioonidest, muuseumidirektoreist ja rektoreist, oluline osa riigiaparaadist, kõik parteikontorid, osa koole ja isegi lasteaedu ühel eesmärgil – selleks et mõjutada 347 valijamehe otsust: kas toetada Arnold Rüütlit või Toomas Hendrik Ilvest.
Kesknädalal on seitse pluss üks põhjust, miks toetada Arnold Rüütlit ja mitte toetada Toomas Hendrik Ilvest:

Esiteks. Rüütel jätkaks kogu rahva presidendina, Ilves oleks ainult Lennart Meri mantlipärija. Terve elu Eestis kasvanud, elanud ja töötanud Rüütel mõistab ja esindab meie rahva mentaliteeti ja pürgimusi. Ilves sobib ehk Washingtonile, kuid Eestile ja Euroopale on tema maailmapilt võõras.

Teiseks. Rüütel ühendas 15 aastat tagasi Eesti iseseisvusele viinud Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi jõud. Ilves tegutses raadios Vaba Euroopa iseseisvusliikumise lõhestajana.
Väga paljud tänini Eesti poliitikasse püsima jäänud lõhed pärinevad just sellest ajast, mil Ilvese poolt välismaal juhitud propagandastaabist loodi, levitati ja toideti ebarealistlikke müüte „puhtast järjepidevusest" ning sisuliselt eitati vabaduse toonud Rahvarinde rolli reaalse iseseisvuse saavutamisel. Vaba Euroopa eesti seltskond jõudis koos siinsete intritega isegi 1991. aasta 3. märtsi iseseisvusreferendumi boikoteerimise nõudmiseni.
Eesti iseseisvuse pealahing võideldi ja võideti Eestis.

Kolmandaks. Rüütel kaitses Eesti huve elektrijaamade rahva omandisse jätmisel, Ilves üritas elektrijaamu Ameerika firmale sokutada. USA kodakondsusest loobumine ei vabastanud Ilvest lojaalsusest USA huvidele. Ka seekord Rüütel võitis – elektrijaamad jäid Eesti riigi omandusse, NRG Energy läks aga pankrotti.

Neljandaks. Rüütel võitles kodumaise põllumajanduse toetamise eest, Ilves tegutses välisministrina kaitsetollide rakendamise vastu.
Selle lahingu võitis Ilves. Enne Euroopa Liitu astumist oli Eesti põllumajandus ja maaelu aastaid olnud jõhkralt diskrimineerivates tingimustes, mistõttu suur osa maarahvast laostus ning pages tööle linnadesse ja välismaale.

Viiendaks. Rüütel on viimased 17 aastat olnud truu ühte suunda ajanud maaparteidele, olles Eesti Maarahva Erakonna esimees 1994–1999 ja Eestimaa Rahvaliidu esimees 1999–2000.
Ilves kuulus 1989. aastal parempoolse poliitikaühenduse Res Publica asutajateringi ning 1998. aastal hakkas Parempoolsete ja Talurahvaerakonna ühinemisel tekkinud Rahvaerakonna esimeheks.
1999. aastal liitus Ilvese partei Mõõdukatega. 2004. aastal nimetas Rahvaerakond Mõõdukad ennast ümber Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks.
Ilvese seadis esimesena presidendikandidaadiks parempoolne Reformierakond ning Ilvese selja taga on kompromissitult parempoolne Isamaa ja Res Publica Liit.

Kuuendaks. Rüütel on avatud ühiskonna pooldaja (Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse ellukutsuja).
Ilves on vabamüürlike elementidega Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) vilistlane koos sellest tuleneva klannisuhtumisega Eesti ühiskonda. Ilves on ka David Rockefelleri loodud kurikuulsa Trilateraalse Komisjoni liige.

Seitsmendaks. Rüütel on vanem ja targem. Ilvese toetajad on asunud aga Rüütlile hoopiski vanust ette heites mõnitama tervet eakate põlvkonda, sellega kahjustades oluliselt Eesti riigi mainet nii kodu- kui ka välismaal.

Ja lõpetuseks isiklik motiiv, mida peetakse eriti oluliseks Ameerika poliitilises traditsioonis. Rüütel on korralik pereinimene, kes on oma lapsed ja lapselapsed üles kasvatanud Eestis. Ilvesel elab sugulastest Eestis vaid praegune abikaasa ja sellega saadud laps. Osa Toomas Hendriku lapsi kasvab võõrsil. Kui eesti rahva vähenemine paneb muretsema kogu ühiskonda, siis on kahtlemata pere-isa Rüütel eeskujuna tunduvalt veenvam kui safari-papa Ilves.

KESKMÕTE:
Ilves sobib ehk Washingtonile, kuid Eestile ja Euroopale on tema maailmapilt võõras.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (198)