Toomas Hendrik Ilves kaitseb suurkorporatsioonide huve

ROMAN UBAKIVI,      17. mai 2006


Presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves on oma välispoliitiliseks eesmärgiks kuulutanud võitluse Tuumik-Euroopa vastu (EPL 15.04.06.).

Ilvese agressiivses Venemaa-vaenulikkuses (tänaseks on juba legendiks saanud, kuidas ta välisministrina laua peal rätsepaasendis istudes Venemaa suursaadikut vastu võttis) pole põhjust kahelda. Samaaegse Vene- ja Saksa-vastasusega aga on Eesti välispoliitika juhid ise loomas Molotovi–Ribbentropi pakti aegset seisu, ja selline õudusunenägu meid täna Ilvese sõnul kummitabki.

Vilunud propagandistina muudab Ilves ära põhimõistete sisu. Nii patustabta tõe vastu, kui esitab enda nägemust ja Eesti poliitikat EL-i ühishuvina: "…oleme näinud küll ja küll, kuidas gaasitoru või lihtsalt Putiniga semmimise pärast on mõned Euroopa riigid valmis EL ühishuve üle parda viskama."

Euroliidu õõnestamine
Laienenud EL on muidugi heterogeennne kamp, ent EL oleks mõeldamatu ilma Saksamaata ja seda enam ilma Tuumik-Euroopata. EL võib aga vabalt eksisteerida näiteks ilma Eesti, Poola ja Suurbritanniata.
Seega on korrektne EL-i ühishuvideks defineerida Tuumik-Euroopa ja, veidi lihtsustatult, Saksamaa huve. Nende huvide geopoliitiliseks imperatiiviks pärast kommunismiohu kadumist on täna Bismarcki põhimõte: idas meil vaenlasi ei ole.
Muidugi on EL-iga liitumise poolt hääletanud rahval õigus küsida: „Miks T. H. Ilves ajab EL-i huvide vastast poliitikat?" On ju ainuüksi meie majandus täielikult sõltuv EL-ist ja Venemaast. Miks püüda meeleheitlikult hammustada kätt, mis meid toidab?
Veelgi tähtsam on aga küsimus, milline on see võluvits, mis takistab Ilvese arvates taaskordumast Molotovi–Ribbentropi pakti õudusunenägu, mil Eesti välispoliitiline isolatsioon viis iseseisvuse kaotuseni?

Valge laeva lootuses
Eesti tänane julgeoleku- ja välispoliitika rajaneb naiivsel oletusel, et kui me kõiges ja kõikjal toetame USA välispoliitikat, siis tagab USA igal juhul meie julgeoleku.
Niisugune, köögitüdruklik mõttetasand on välispoliitikas kõlbmatu ja Eesti poliitikute sellist mõttemalli on naeruvääristanud isegi New York Times.
Ma ei pea T. H. Ilvest sugugi vaimseks kääbuseks, ja seepärast on selge, et ta ei võitle sugugi Eesti julgeoleku nimel. Samuti aga mitte USA huvide eest.

Mille nimel nii kirglik võitlus?
Sellest on kerge aru saada, kui vaadata, miks ta nii kirglikult võitleb Tuumik-Euroopa vastu.
T. H. Ilves võitleb nii Tuumik-Euroopas kui ka USA-s kehtiva progressiivse maksusüsteemi vastu. Selle põhimõtteks on, et rohkem maksustatakse neid, kel ohtramalt raha. T. H. Ilves võitleb Mart Laari regressiivse maksusüsteemi eest, kus vaesemad maksavad riigile oma sissetulekust suurema osa kui rikkad.
Ilves võitleb Laari poolt paika pandud sotsiaal-majandusliku suuna eest, mis lühikese ajaga on viinud Eesti maailma kõige kiiremini väljasureva rahvusega riigiks (The Economist, World in Figures, 2004 Edition, London).
USA huvides oleks pigem Euroopa põhjatiival liitlasena tugev rahvusriik Eesti, nagu seda on lõunatiival Iisrael. Teatavasti otsustas just Ilvese hääl Siimanni valitsuses, et Laari põllumajanduspoliitikat tuleb jätkata ja seega metsavendluse potentsiaal hävitada.
Trilateraalse Komisjoni Euroopa osakonna liikmena T. H. Ilves kaitseb kirglikult rahvusvaheliste suurkorporatsioonide huve.

Mondialismist
Mondialism on maailma globaliseerimisprotsessi arengutee, mis lähtub suurkorporatsioonide huvidest. Mondialistlikku ideoloogiat levitava Trilateraalse Komisjoni asutas 1973. aastal eraorganisatsioonina pankur Rockefeller.
President D. Eisenhower kuulutas pool sajandit tagasi prohvetlikult, et suurimaks ohuks USA tulevikule on suurkorporatsioonid (tollal konkreetselt – sõjalis-tööstuslik kompleks). Just mondialistlik rahvusvaheliste suurkorporatsioonide poliitika on murendanud USA majandusliku võimsuse ja loonud tingimused vormilt kommunistliku ja sisult rahvusliku Hiina hämmastavaks tõusuks.
Rahvusvaheliste suurkorporatsioonide huvid ei lange kaugeltki alati kokku USA huvidega. Iraagi sõda vaid kahandas USA poliitilist mõjujõudu, naftahinnad ja relvakompaniide kasumid hüppasid aga lakke. Exxon Mobil tegi möödunud aastal 36 miljardi dollari suuruse kasumiga kõigi aegade maailmarekordi.
Suurkorporatsioonide huve kaitsva T. H. Ilvese ja Eesti-suguste väikeste rahvusriigikeste huvid on aga täielikult vastandlikud.

Juurteta maailmakodanikke pole vaja
Olen T. H. Ilvesega täielikult päri, et eurole üleminek ei ole paljas tehniline probleem. Küsimus on lõpuks selles, kas tahame kasvatada oma lapsed eestlasteks (sakslasteks, prantslasteks, venelasteks, soomlasteks jne) ja siis, Habermasi & Derrida tähenduses (EPL 17.07.03.), areneda isiksustena edasi eurooplasteks, ühise identiteedi alusel osaleda Euroopa impeeriumi ülesehitamises. EL-i loomulik eesmärk on superrahvuse moodustamine erinevate rahvuste vabatahtliku ühinemise baasil, säilitades nende rahvuslikud juured ja omapära. See on küllaltki haruldane võimalus, sest ajaloos on tavaliseks impeeriumide moodustamine domineeriva rahvuse poolt tule ja mõõgaga.
Teistsugune on T. H. Ilvese poolt esindatud laarlaste-mondialistide tee, mis tähendab degenereerunud, asotsiaalsete, juurteta hedonistliku massikultuuriga "maailmakodanike" vorpimist, kes muidugi on vastuolus euroopluse ühisidentiteediga ja eesmärkidega. See tähendaks Euroopasse sisenemist Trooja hobusena, et seda seestpoolt ära määndada ja uue Karl Suure impeeriumi loomist nurjata. Viimane ei vasta selgesti Tuumik-Euroopa huvidele ning ka Eesti ja eestlaste rahvuslikele huvidele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)