Kes tuleb appi? Kas taevas?

„Õhtulehe" lisana ilmunud „Turvaleht" kajastas ülevaadet vargustest kui mõnd tuntud sportlase saavutatud punktisummat: seks ajaks oli tänavu toimunud juba 15661 vargust - vaid 1566 kuus ja 52 päevas ning kõigest paar igas tunnis. See on üksnes see, mis juba olnud, aga „arenguruumi" paistab piisavat. Töötute armee kasvab ja nooreneb ju kui pärmi peal. Millegagi on neilgi vaja hinge sees hoida. Seepärast on igapäevase kurikaelsuse sihtgrupiks kujunemas vanemad kodanikud, kel vähemalt pensioni näol kindel sissetulek ja kel ka kodus üht-teist ajajooksul soetatut.

Pensipäev - hirmupäev

Pensipäevad on paljudele vanuritele juba hirmupäevadeks. Kas rahanatuke jõuab kätte ja kui see käes on, kas saab seda turvaliselt kasutada? Kõrvalisemates maakohtades on see juba muutumas elu ja surma küsimuseks. Kui ikka sõidab üksildaste vanurite õuele kaks-kolm sukkmaskis suli ning veel enne kui arugi saad, on mobla või muu telefon ära võetud või rikutud, kõik vähegi väärtuslikum majast kokku korjatud, kuuri alt jalgratas ja muruniiduk läinud. Raha annad ära enam-vähem „vabatahtsi", koos pangakaardi ja PIN-koodiga - et ellu jäetaks ja et luud-kondid terveks jääks...

Appi!

Kui jääbki mingi abikutsumisvõimalus, et naabri elamine pole eriti kaugel ja jalad veel kannavad, on politsei abi oodata alles järgmisel päeval. Kui sedagi... Ja abi on sellest vaid siis, kui just oled omakandi kurikaelad ära tundnud. Seegi on ohtlik. Kui veab, saad ehk mõne asja tagasi, aga elad edaspidi hirmus, et pannakse veel tuli räästasse. Kui kedagi pannaksegi menetluse ajaks kinni, siis - jumal hoidku või taevas tulgu appi! - on nad varsti jälle platsis. Loed lehest ja kuuled meediast, et mõnel kinnipeetul või tabatul lasub hinge peal juba vähemalt oma neli-viis politsei poolt tuvastatud „patukest", aga ikka toimetavad omi alatusi vanade ja väetite kallal.

Banaalseks peetakse meil isegi küsimust: kuhu vaatab politsei, mida teevad võim ja valitsus, ükstaskes neist siis on põhiseaduslikult säetud ja kohustatud tagama kodaniku julgeolekut, tema kodu ja vara puutumatust? Rootsist sugulastel külas käinud vanatädi, kuuldes meie elu sellistest külgedest, imestas, et miks me politseid ei kutsu. Näiteks ETV-s jookseb seriaal „Südameasi" politsei tegevusest Inglise maakohas, kus abi saadakse politseilt isegi naabri koera öise haukumise puhul.

Olen ise pooliti maainimene ega oska näha, kust kiirele hädale abi saaks. Kui veab, siis kümne kilomeetri kaugusest nn rajoonilinnast - kui patrull just maakonna teises otsas pole ega pea tegutsema laekunud „asjade" järjekorras.

Tugevdamise asemel kohitsus

Valitsus peaks just nüüd tegutsema igasuguseid politseistruktuure tugevdades, mitte aga neid kahides ja kohides. Rahvale on abi ja julgeolekut vaja. Vaid vähesed saavad endale lubada igatmasti turvafirmasid ja -kaameraid ning pidada turvameest väravas. Ohustatum osa on ikka lihtne töörahvas, mitte aga ülemuslikumat sorti hästimakstud eliit.

Kõik politsei reformimised ja ümberstruktureerimised on politseiteenust ehk odavdanud, kuid samas seda ka rahvast eemale viinud, kättesaamatumaks ja vähempädevaks muutnud. Ei suuda ju kauge võõras patrull olla kursis kohaliku hajaasustuse või isegi küla ja aleviku pingepunktidega. Juba ainuüksi politseipatrulli ligidalolek taltsutaks vähemalt kohalike oludega tuttavat kurikaelsust. Aga nüüd on kogu napivõitu politseisüsteem nagu lühikese teki kiskumine: tõmbad lõuani, on varbad väljas, sead varbad sooja, oled pooliti paljas.

Ei sobi politseisüsteemi igatpidi kärpimine küll kuidagi kokku masuaja kõrgendatud kuritegevusriskiga. Iga vähegi kompetentsem pea võinuks ju ette näha, mis oleks koguni nõudnud korrakaitse tugevdamist ja tihendamist ka väljaspool linnaruumi. Kuigi ega linnaski miskit targemat ole: vanurilt tõmmatakse ikka kott ära  - ja püüa tuult lagedalt väljalt! Nii väikese väärtusega kahju ei võetagi tõsiselt, kuigi röövitule võib see üsnagi eluline asi olla.

Kuulekad kodanikud mures

Kuulekate kodanikena oleme pikka aega maksnud kõik nõutud maksud. Miks siis valitsus ei suuda, ei taha või ei pea tähtsaks reakodanike turvamist, nende vara ja kodu puutumatust?

Loen „Turvalehte" ja imestan, mida kõike kodanikul endal ei tule teha, et teda juba päise päeva ajal ei röövitaks linnatänaval või koduõues, rääkimata pimedatest öödest. Et ei võivat usaldada isegi kõiki turvajaid, rääkimata turvaustest või turvalukkusest. Et kui inimene on kodunt ära, peaks keegi aeg-ajalt tulesid süütama ja kardinaid kohendama või veel midagi tegema, kuna standardsest koduvalvest enam ei piisavatki. Et endil tuleb organiseerida koduvalvet, naabrivalvet, koguni külavalvet jne. Kuni jõuamegi tõeni, et uppuja päästmine on tema enda asi... Kuigi samast „Turvalehest" loeme veel, et turvatunne on üks inimese põhivajadusi ning et loomulik on tunda end turvaliselt pere ja lähedaste seas kodus olles, poes käies või autoga sõites, kuid viimasel ajal hakkab see loomulikkus taas kaduma.

Kuhu me siis sedasi jõuame? Kuhu me jõudnud oleme? Ikka valime valitsust ja valides usume nagu mingisse utoopiasse, et nüüd kõik paraneb, aga tegelikult valime ümber neidsamu nägusid, Varsti on mõni juba kõik valitavad kohad läbi istunud, kuid kui tal kuulmist ikka ei ole, ei tule tolku ka pillimängust, nagu Krõlovi „Kvarteti"-valmis.

Kas suudavad uued valitud oma valijate kaitseks midagi enamat valitsuselt välja pigistada või jääbki kõik allamäge minema, sest nn politseiriigi kartuses lastakse pättusel vohada?

VÄINO UBINA, Tallinn

[fotoallkiri]  Sellised hoiatusviidad on leidmas endale üha kindlamat kohta meie modernses linnakultuuris, teavitades nii kotiomanikke kui ka võimalikke kotihaarajaid uue „elatusviisi" juurduma kippumisest. Foto internetist.

Jaga |