Islamiriikide raketi- ja tuumajõud

JÜRI LIIM,      02. aprill 2003


Minevikus soovis keiser Nero end jäädvustada ajalukku ja lasi selleks süüdata Rooma. Praegune Ameerika president soovib end ilmselt jäädvustada ajalukku, üritades süüdata maailma.

Avalikkusele on seni pajatatud islamiriikide raketijõududest ja massihävitusrelvade ohuga seoses põhiliselt ainult Iraagi vastavatest võimalustest ja seda ikka ameeriklaste vahendusel. Ometi ei ole Iraak nende näitajate osas mitte sugugi selle seltskonna peamine ja võimsaim.
Teiste islamiriikide osas ollakse suu vett täis võtnud - vähemalt esialgu. Iraaki aga nuheldakse paljuski üsnagi alusetult. Nüüd on maailma erinevates riikides hakatud pajatama asjade tegelikust põhjusest - naftast. USA kõrged liidrid on maininud sedagi, et probleemides Iraagiga jäetakse endale suurriigi õigus kasutada isegi tuumarelva.
Kui aga nii, siis võib üpris kindel olla: varem või hiljem asuvad islamiriigid kaitsma oma usuvendi ja sugugi ei saa välistada, et käiku lastakse ka oma tuumarsenal. Mainitud riikide vastavast arsenalist ja selle võimalustest on avalikkuse teadmised üpris kesised. Kuna taolised vastulöögi või isegi esmalöögi võimalused ripuvad õhus, siis ei saa sellest mööda vaadata. Nende ülalmainitud võimsuste osas tuleks esmajärjekorras alustada Iraaniga.

Iraani sõjaline kaugvõimsus

Iraanis on olemas vähemalt kümmekond tuumatoodangu keskust. Kõik need tootmiskeskused on käivitatud seaduslikult hangitud litsentside alusel. Kopsaka tasu eest aga müüsid maailma võimsad riigid neid litsentse meeleldi. See puudutab rikastatud uraani töötlemist ja tehnoloogiat ning isegi tuuma lahingühikute tootmise laboratooriume. Kõik need tegevused pandi esmaselt paika vastavuses Iraani-Venemaa aatomivaldkonda käsitleva(te) omaaegse(te) koostöölepingu(te) alusel.
Teatavasti on ameeriklased pidevalt olnud ärevuses, kuna kõike ülalmainitut on Iraan tarninud Venemaalt, seda eriti rikastatud uraani töötlemise tarkuste osas. Juba 1995. aastal väljendas USA valitsus end vägagi resoluutses toonis venelaste poolt Iraanile müüdud reaktoritehingu vastu. Mainitud reaktor teatavasti püstitati aatomielektrijaama nimetuse all Buðheri.
Iraani ja Venemaa tuumakoostöö lepingu vastu on samal perioodil teravalt protesteerinud samuti Iisrael. Nemad kartsid ja kardavad, et Venemaa võib ja tegelikult ka müüs Iraanile rakette klassist "Maa-Maa". Nii Iisrael kui USA on siiani igati püüdnud segada Venemaa-poolset sõjalise kõrgtehnoloogia tarnimist Iraani, kuid seda tegelikult siiski üpris tulutult.
Kui Iraan algselt ostis rakette Venemaalt, siis nüüd on need ostud sooritatud Põhja-Koreast ja Hiinast, peamiselt esimeselt - jänkidele suuri probleeme tekitavalt riigilt. Viimastel aastatel aga langesid ära rakettide välisostu vajadused. Neid hakati valmistama kodumaises militaartööstuses.
Kui arvestada Iraani, siis just see riik omab tohutuid looduslikke uraanimaardlaid ja nad on võimelised olemasolevate seadmetega tootma kõrgrikastatud uraani. Seega ei ole mitte mingisugust vajadust toormaterjali sisseveoks.
1998. aasta juulis muutusid maailma vastavad spetsialistid ärevaks. Iraan katsetas edukalt isetoodetud raketti "Shahab-3 (MRBM)". Täpselt kaks aastat hiljem sooritas Iraan teise supereduka kodumaise raketikatsetuse.
See on igati kaasaegselt võimas relv. Raketi pikkuseks on 16m, lennukiirus 7000 km/t, lennutrajektoori kõrguseks võib olla kuni 250 km (seega on suhteliselt tegu kõrgkosmosega), laskekaugus 1300 km. See rakett on võimeline korraga kandma mitut lõhkepead üldkaaluga kuni tonn.
Oma tegevusraadiusega võib see rakett seega tabada näiteks Iisraeli, mõnesid NATO riike, Kesk-Aasiat, Indiat, Hiinat ja Lõuna-Venemaad. Võib tulistada kõiki Pärsia lahe riike ning sealkandis paiknev USA merevägi on samuti ohustatud. Saudi-Araabia aga tundub olema täiesti kaitsetu, sest neil pole sellele midagi vastu panna. See kodumaine raketirelv tagab Iraanile kontrolli strateegiliselt ülitähtsa Omani lahe üle.
Need tugevad militaarsaavutused näitavad kindlalt seda, et maailma raketikaardile on tekkinud uus, igati arvestatav riik. Tegemist oli aga esimeste pikkade sammudega. Praegu käivad Iraanis väga tõsised tööd uue raketi kallal. Valmiv rakett "Shahab-5" on tunduvalt võimsam. Selle (super)raketi lennukauguseks on vähemalt 10 000 km. Need raketid on võimelised juba kandma võimsa lõhkejõuga tuumalõhkepäid.
Oma taolise tegevusega Iraan tegelikult ei riku rahvusvahelisi kohustusi-lepinguid. "(Super)Shahab" on seniste Iraani kesktegevusraadiusega rakettide kõrval aga juba niisugune relv, millega peavad tõsiselt arvestama paljud riigid. Sellisele järeldusele tuled tahtmatult, kuna niivõrd võimsatele rakettidele ei paigutata tavalaenguid. Lihtsalt täiesti mõttetu on raisata seda kaugveovõimsust tavaplahvatuse tarvis.
Samas on iraanlastel oma julgeoleku vajadusteks sellist relva vaja, et takistada Iraagi, kuid eriti USA ja Iisraeli poolt tulenevat reaalset ohtu.

Iraagi pürgimused

Teada on saadud, et 1986. aastal sõlmisid Iraak ja Hiina lepingu aatomireaktori rajamiseks. Seda selleks, et tagada Iraagile relvaplutooniumi tootmine. Vaatamata ameeriklaste pingutavatele otsinguile Kõrbesõja ajal, seda reaktorit ei leitud ja ei ole suudetud seda tänini avastada. Arvatakse, et kogu tuumakompleks on paigutatud sügavale maa alla.
Tuumarelvade leviku piiramise rahvusvaheline leping lõppes 1995. aastal. Seega siis võivad kõik soovijad hankida või luua endale tuumarelva. Muide, ka selle lepingu kehtimise ajal ei olnud ette nähtud mitte mingisuguseid piiranguid tuumatehnoloogia tarkuste kohta käivate materjalide avaldamiseks trükisõnas.
See käib ka Iraagi kohta. Kergelt saadi kätte tuuma tarktehnoloogia ja nii hakati endale looma "lihtsat" aatomirelva. Need pürgimused olid tõesti lihtsad - 1945. aasta aatompommide tasemel. Samaaegselt mainitud "lihtsusega" käivitati termotuumarelva loomise kohta käivad uuringud. Vähemalt sellised andmed on olemas USA ja Venemaa luuretel. Ometi kohe mitte kuidagi ei suudeta üles leida seda arvatavat tuumarelva "vabrikut". Tegelikult ei saa välistada, et mõlema suurriigi luureorganisatsioonid on teatud eesmärkidel teinud sääsest elevandi ja valetavad enda huvides. Eriti puudutab see USA-d.
Käesoleval ajal on maailmas tuumaasjad arenenud niivõrd kaugele ja muutunud tavaliseks, et igas riigis tegutsevad füüsikud on suutelised looma tuumarelva. Looma ja kokku monteerima võimsat relva niivõrd täpselt, et seda ei ole vajagi katsetada.
Minevikus ja käesoleval ajal tingis-tingib USA käitumise soov takistada Iraaki loomast massihävitusrelva-tuumaühikuid, keemia- ja bakterioloogilist arsenali. Lähtudes mingitest luureandmetest olevat Iraagil enne Pärsia lahe Kõrbesõda tuumarelva loomiseks vaja olnud veel mõnda kuud. Ühtedel andmetel kõigest kolme kuud. Väidetavalt see sundiski jänkisid sekkuma löömingusse. Vähemalt nii on olukorda selgitatud. Seda selgitust aga ei tasuks võtta tõesena.

President maksab valimisraha tagasi

Tegelikult oli 1991. a Ameerikale strateegiliselt palju olulisem selle regiooni tulevik, seal kontrolli kehtestamine, kui Kuveidi iseseisvumise taastamine. Selle endale sobiva tuleviku tarbeks oligi vaja murendada Iraagi võimsust.
Tuleks ilmselt tunnistada, et USA viib seoses Iraagiga tegelikult ellu Iisraeli poliitikat - lähtudes selle maa ja oma riigi juudi rahvusest rahameeste ja pankurite nõudmistest. Tundub, et praegune maailma võimsama riigi president maksab tagasi tohutuid võlasummasid enda valimiskampaania rahastajatele. Lisaks veel muidugi soov haarata enda kätte kontroll naftamaardlate üle. Ta sooritab praeguseid programme paljuski samas stiilis ja põhjendustega, nagu teeb seda nüüdne suureks sõbraks ja liitlaseks saanud Venemaa Tshetsheenias.
Vägisi tekib ketserlik mõte: omal ajal oli Molotov-Ribbentropi pakt... ja hakati maid ja rikkusi jagama. Nüüd on olemas Bushi-Putini pakt. Jääb üle ainult oodata, millal karvupidi kokku minnakse.
Pressing Iraagile on tugev ja esitatud süüdistused väheveenvad. Üheks patuks teatavasti on seegi, et Iraan ei luba oma riigi kohal sooritada luurelende. Tegelikult taolisteks lendudeks ei peaks olema mitte mingisugust vajadust.
Arvestades seda, et Ameerikal on kosmoses arvukalt väga võimsaid militaarluure Maa tehiskaaslasi, mis võimaldavad üle lugeda kas või tärnid pagunitel, siis ei tohiks olla mitte mingiks probleemiks kätte saada väidetavad iraaklaste peidetud salaobjektide-laboratooriumide koordinaadid. Ometi rahvusvahelisele kontrollkomisjonile neid "aadresse" pikka aega ei antud. Isegi avaldati, et USA uusi luure lisaandmeid rahvusvahelisele komisjonile ei anna. Huvitav küll, pikka aega ei antud mitte mingisuguseid täpseid andmeid peale arvamuse. Kui aga luurekaukad avati, siis osutus see info jamaks.

USA ise varustas Iraaki

Tasuks meenutada, et Iraagi-Iraani sõjas varustas just USA Iraaki kaasaegse sõjatehnika ja tehnoloogiaga. Seda ka keemia- ja bakterioloogilise relva osas. Isegi sõber Saddam koolitati sõjaliselt välja. Seega siis: mida külvad, seda lõikad.
Muide, Venemaa-Afganistani sõja ajal abistati ja toetati igati Osama bin Laddenit, nüüdseks Ameerika vaenlaseks number üheks kuulutatut.
Praeguse USA ja Iraagi konflikti puhul aga tekib vägisi ketserlik mõte: Raske on leida pimedast toast musta kassi, kui teda seal ei ole. Kassi otsijad aga käituvad selles võõras toas laastavalt.
Tegelikult on olud rohkem kui kummalised. Ameeriklased käivad pidevalt pommitamas Iraagi õhutõrjesüsteeme. Sõda ei ole ju veel välja kuulutatud. Ometi on enamikul maailma riikidel olemas õhutõrje. Need on ju kaitsevahendid. Miks siis neid kaitsevahendeid ei tohi olla Iraagil? Millegipärast ei tohi neil olla ka helikoptereid.
Järgneb

Pildil SURMARELV: Põhja-Korea rakett "NO-DONG", Pakistani "CHAURI-II" ja Iraani "SHABAB-3". See on igati kaasaegselt võimas relv. Raketi pikkuseks on 16m, lennukiirus 7000 km/t, lennutrajektoori kõrguseks võib olla kuni 250 km (seega on suhteliselt tegu kõrgkosmosega), laskekaugus 1300 km. See rakett on võimeline korraga kandma mitut lõhkepead üldkaaluga kuni tonn.
OOTAB: Pakistani rakett "SHAHEEN-1" ootab väljalendu. Paremal pildil sama rakett transportööril.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)