Jõulud on headuse aeg

HELDUR JÕGIOJA,      21. detsember 2005


Igal aastal kordub jõuluootus, see kummaline tunne, mis pärineb juba lapsepõlvest. See on valguse võidu lootus ja ootus, et pühadetunne asuks meisse, kingiks vaikust, rahu ja osasaamist millestki suurest ning pühast.
Me tähistame kaksikpüha: Inimese poja sündi ja talvist pööripäeva, talisteaega. Ometi on mõlemad valguse triumfi, hea sõnumi ja lootuse pühadena kristliku maailma tunnus.

Mida me ootame koos kõigi teistega, kes on samal ajahetkel sellel maamunal, valgusesähvatuse nägijad kahe pimeduse vahel, mida nimetame eluks? Mida loodame pühadest endale, oma ligimestele ja sõpradele – kõigile, kellest hoolime ja keda armastame?
Me tahame, et need pühad oleks ilusad, et neis oleks rõõmu ja kõik tunneksid armastust ja headust, mida nii napib selles maailmas, kus edukuse, tormamise ja pingutuse eesmärgiks on kujunemas raha.
Jõulutunne ei ole kaubakarusell, mis käivitub juba mitu kuud enne pühi, see pole rõõm kallist kingist, mida suurem osa meist teha ei suuda ega saa ka ise. See ei saa olla tulevärk ja rõõmurõkatus, sest siis pole kohta vaikusel ja pühalikul meeleolul.

Jeesus sündis loomalaudas – kohas, kus aastasadade vältel tuli ilmale mõnigi eestlane. Petlemmas polnud tookord paremat aset. Aga ka meie maal on olnud tihti aegu, mil muud kohta pärast laastavaid sõdu polnudki – elamud olid põlenud või katku surijaid täis.
Eestis oli komme jõuluajal õlgi tuppa tuua. See, et Jeesus oma esimese öö selles kurjas ja ahnes maailmas sõimes õlgedel veetis, lähendab teda meile palju rohkem kui viimasel ajal toonitatud võõrapärane nimetus Kuningas. Kuhu aga sünniks praegu inimkonna päästja? Kuningana peaks ta ilmale tulema lossis keset rikkust ja toredust, lamama uhkes kullatud voodis, mitte sõimes armetu tulukese valgel kehvalt riietatud vanemate armastava pilgu all.

Ei, Jeesus sünniks sinna, kuhu ta kuulub. Viletsasse, kehva kodusse või ehk hoopis kodutute, hüljatute hulka, kelle selle maailma ahnurid on ilma jätnud kõigest, mis inimväärse elu juurde kuulub, kuid kes pole kaotanud usku paremasse tulevikku ja lootust, et kurjus ei võida kunagi headust, ja ainsat tunnet, mis inimkonda edasi viib – armastust.
Sinna ta sünnib ja alustab oma võidukäiku nagu kord sõimest, kus küljealuseks polnud suletekk, vaid õled.
Teda on vaja sinna, kus headus, kaastunne ja inimlikkus hakkavad kaduma, andes maad reetlikkusele, ahnusele ja ükskõiksusele. Kus raha ja võimu nimel tapetakse, röövitakse, anastatakse, kas demokraatia või siis helge tuleviku sildi all.

Milline võiks aga olla meie jõulutunne, kui pühad on lõpuks käes? See on killuke vaikust, lumist hääletust Eestimaa kohal, mida sai kogeda kunagi lapsepõlves, keelatud jõulupuu tihedasti kaetud akende taga ajast, mil riik vaenas jõulupühi. Mälestus vanematest, kes oma piskust sõjajärgsel ajal suutsid igaühele väikese rõõmu tegeva kingi muretseda. Jõululauludest, mis on aastasadu ikka needsamad ,ja jõulukirikust, kust koju minnes sirasid taevas tähed või sadas laia lund. Võib-olla saanisõit, kauge kirikukellade kõla, imeilus postkaart kaugelt sugulaselt, kes elas suure vee taga ja külla tulla ei saanud. Kuuselõhn, küünlavalgus ja sära kõigi silmades, kes kuuse ümber olid. Mälestus nendest, keda enam pole ja lootus, et tuleval aastal on kõik taas koos – nii noored kui vanad.

Jõulud on headuse aeg, on asjatu loota, et see kestab alati … kuigi võiks kesta. Kui oleme kalmistul küünlad süüdanud ja koju jõudes koguneme jõulukuuse juurde, mõelgem hetkeks tema peale, kes ütles, et murra oma leivast tükk näljasele. Ehk on keegi, kes oleks tänulik seltsi või kõhutäie eest sellel pühal õhtul, keegi, kes on üksi, kellel on kehvem elu kui meil, kelle moraalitud krabajad on jätnud oma riigis vaeslapse seisundisse.
Jeesuse sünnipäeval maksab meenutada tema sõnu, et mis kasu on sellest, kui oled kokku ahnitsenud poole maailma kullast ja sealjuures kaotanud oma hinge?
Ootame siis jõule ja seda tunnet, mis aitab edasi elada valguse poole liikudes. Häid talistepühi, toredaid jõule kõigile. Usku heasse, lootust paremasse ja armastust teiste vastu südamesse.

KESKMÕTE
Me tahame, et need pühad oleks ilusad, et neis oleks rõõmu ja kõik tunneksid armastust ja headust

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)