Gordejev: „Kreenholm oli riik riigis.“

09. mai 2007


Toompeal, Kiriku 6 asub vähetuntud Majandusajaloo Muuseum. Seal töötab Leonid Gordejev, kes sai 7. aprillil 90-aastaseks. Intervjuus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meediaspetsile Allan Kasesalule räägib ta oma mälestustest, töömeheelust ning -mõtetest. Intervjuu täisversiooni leiab ministeeriumi kodulehelt.

Sa oled tervelt kümme kuud vanem kui Eesti Vabariik. Millised on Su esimesed mälestused aastate taha ulatuvast elutee algusest?

Esimesed eluaastad möödusid mul Pihkvas ja sealt on üks esimesi mälestusi see, kuidas ma pidin Velikaja jõkke peaaegu ära uppuma. Järgmine eredam mälestus on sellest, kuidas me ema ja õega Balti jaama jõudsime ning meile vastu tulnud isa meid magusa saiaga kostitas. Oli 1924. aasta veebruarikuu. Pärast piiri sulgemist Eesti ja Venemaa vahel hakkasid vanemad ajama dokumente korda, et kogu pere Eestisse tuua, kuna isa oli tööl Briti firmas Malcolm&Co ja elas Tallinnas. Peale sõda Pihkvas valitsenud viletsuse kõrval oli Eestisse saabudes tunne, nagu oleks taevasse jõudnud – kõike oli külluses.

Kus möödus Sinu lapsepõlv?

Esimesed neli aastat elasime Toompeal Nevski katedraali kõrval (aadressil Lossi 8–7), kus asus kirikule kuuluv hoone; minu isa oli ka koguduse koorijuht. Toonase kodu kohal asub nüüd kuulus miljonipeldik. 1928. aasta juulis kolisime Nõmmele, kus elasime Hiiul 3-toalises korteris. Koolis (Tallinna 19. Algkool, mis asus Tolli ja Pika tänava nurgal) tuli nüüd hakata käima rongiga.

Kuidas sattusid Petseri gümnaasiumisse? Kirjelda palun veidi selle linna toonast keskkonda.

Petserisse kolisime jällegi isa töö tõttu – Malcolm&Co'l oli seal oma osakond lina kokkuostuks. See oli 1930. aasta. Petseri oli koht, kus asus klooster, mis tegi linna tuntuks. Linn oli väike – viis tuhat elanikku. Elasime kohakeses, kus eeskujulikku korda pidasid kaks jalgratturit – kordnikud, kes tundsid kõiki oma rajooni elanikke ning vajadusel andsid neile priimuste jaoks denatureeritud piirituse ostuks (toidu soojendamiseks) talonge, ka tegid nad märkusi maja ümbruse korrashoiu ja muu taolise kohta. Politseikordnik oli oma rajoonis kui Jumal ning teda austati väga. Linnas tundsid kõik kõiki. Suhtlemine on teine, kui televiisorit ei ole. Raadioaparaat oli vaid vähestel, kuid olemas olid kultuurimajad (eesti ja vene), algkoolid, gümnaasium ja mõned eriõppeasutused (kokakool jt). Gümnaasiumiõpilastel oli võimalus osa võtta kooli kultuuriüritustest, osaleda lavakunsti, tantsu, kosmograafia, loodusteaduse, mõtteteaduse, kirjanduse ringide töös ning spordiüritustel. Tähtsaim oli jalgratas, millega sai koos sõpradega mööda Eestimaad sõidetud.

Eesti õppekeelele üleminek jäi veidi hilisemasse aega, aga mis keeles Sina õppisid? Kuidas erinevate rahvuste esindajad sel ajal läbi said?

Petseri Ühishumanitaargümnaasiumis olid ühe katuse all eraldi eesti (A) ja vene (B) õppekeelega klassid. Mina õppisin vene harus. Eesti keeles tuli läbida sellised õppeained: eesti keel, kodaniku- ja majandusteadus, riigikaitseõpetus ning võimlemine; laulmises lauldi nii eesti kui ka vene keeles. Kuna inglise ja saksa keele õpetajad ei osanud vene keelt peaaegu üldse, said need võõrkeeled õpitud praktiliselt eesti keele kaudu. Väljaspool kooli suhtlesid eesti õpetajad ja vene õpilased üldiselt eesti keeles. Eesti ja vene keelte praktikaga probleeme ei tekkinud, kuna valitses üldine sõprustunne (eriti poiste ja tüdrukute vahel); vahetundides kasutati mõlemat keelt. Meelde on jäänud ka väga soe läbisaamine gruppide vahel, millele aitasid kaasa ühised peod ja muud üritused. Isegi aastatel 1950–1980 toimusid Petseri gümnaasiumi nii eesti kui ka vene gruppide ühised kokkutulekud Tallinnas. Koolivendadega sai koos ka 1936. aastal ajateenistus läbitud ning sõja ajal Eesti Korpuses oldud.

Millised olid huvialad õpinguaastatel? Kelleks Sa tahtsid saada ja kas need unistused on ka täitunud?

Suurim huvi oli mul ajaloo ja majanduse vastu (need õppeained olid ka gümnaasiumi õppekavas) ning kõik edasine ongi keerelnud nende valdkondade ümber. Peaaegu kõik oma soovid olen ma täide viinud. 1956. aastal sain majandusteaduse kandidaadiks, 1969. aastal dotsendiks, ja see võimaldas mul teha aastaid ka õppejõutööd Tallinna Polütehnilises Instituudis. Oma ajaloohuvi elan siiani välja, juhtides Majandusajaloo Muuseumi teaduslikku tööd.

Milline oli Sinu esimene töökoht?

Esimene töökoht oli mul isa töökohafirmas Malcolm&Co, täpsemalt, selle Petseriosakonnas. Ametiks oli kassapidaja, kuid tegelik töö seisnes lina kokkuostmises – sõitsime koos lina kokkuostu kaupmeestega hobuvankriga mööda Lõuna-Eesti laatasid, kus varusime firmale toorainet. Palk oli 20 krooni kuus (hiljem arveametnikuna Kreenholmis 50 krooni kuus).

Millised olid Sinu kokkupuuted Eesti Vabariigi kaitseväega?

Kaitseväkke läksin kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, 1. juulil 1936. Kutsealuse tunnistusel oli ka lahter riigikeele valdamise kohta, ja seal seisis ‚oskab'. Teenisin Võrus paiknenud 8. üksikjalaväepataljonis kuulipildurina, relvaks oli mul muide kuulus Maxim. Lastud sai ikka päris palju. Teenistus kestis 11 kuud, sellest 6 kuud möödus Võrus ja ülejäänud Petseris. Toit oli korralik ja rezhiim range - iga väiksemagi rikkumise eest ähvardas karts, kus valitsesid lutikad –, kuid kui korrast kinni pidasid, sai pühapäeviti kodus käia. Üleminek teise teenistuskohta oli seotud minu muusikuoskustega, nimelt kutsuti mind orkestrisse kitarri mängima. Esinesin sageli kohalikus ohvitseride kasiinos.

Milliseid muutusi tõi Sinu ellu Eesti annekteerimine N. Liidu poolt? Milliste tunnetega vaatasid Sa võõraste sõjaväebaaside toomist Eestisse? Kuidas arenes elu Sinu kui majandusajaloolase pilgu läbi pärast iseseisvuse kokkukuivamist (st baaside rajamisest kuni täieliku okupeerimiseni)?

Pärast firma Malcolm&Co likvideerimist (1938. aastal) olin ma otsaga Narva jõudnud ja töötasin Kreenholmis. See võib imelik tunduda, aga Nõukogude vägede sissetoomine läks minu jaoks peaaegu märkamatult. Samuti ei häirinud minu elu sellele järgnenud eluolu allakäik, sest Kreenholm oli justkui riik riigis: töötasid peaaegu samad kauplused ja sööklad (need olid muidugi oma töötajaile), elasin samas korteris, töötasin samas Joala vabrikus arveametnikuna. Minu kui poissmehe ja mu ema nõudmised olid üpris tagasihoidlikud. Ärevust oli märgata ühiskondlikus elus ja Kreenholmi peakontori koosseisus.

Mida tegid sõja ajal?

Sõja jõudmisel Eestisse 1941. aasta suvel mobiliseeriti mind Punaarmeesse, kus sattusin reamehena Leningradi rindele 8. armee 320. polku. Otsesest lahingutegevusest võtsin osa taandumisel Leningradini. Siis tuli käsk kõigi Baltimaadest pärit mobiliseeritute suunamiseks Sverdlovski oblastisse, kus asuti moodustama Eesti laskurkorpust.

Millisena mäletad sõjajärgse Eesti elu?

Sõjast saabusin 1945. aasta algul uuesti Narva, mis oli täiesti rusudes. Elada tuli onnis, kõikidele esmatarbekaupadele ning toiduainetele kehtis kaardisüsteem. Lühidalt kokkuvõetuna: sõjajärgne elu oli seal õudne, inimesed elasid näljapiiril ja varemete vahele rajatud onnides peremehetsesid rotid. Kuid kõigest hoolimata sai jätkatud oma tööelu ja peagi ka õpinguid.

Kas ajaloohuvi oli juba noorusest või tekkis see hiljem?

Ajalugu on huvitanud mind koolist peale. Toona pigem küll üldajalugu. Kuid viimased kolm-nelikümmend aastat olen pühendunud majandusajaloole. Siinkohal tahaksin ära õiendada ühe asja, õigemini juhtida tähelepanu ajaloolaste ühe peamise tööpõllu – arhiivide – olukorrale. Ennesõjaaegsed dokumendid on meie arhiivides suurepäraselt süstematiseeritud ja korrastatud, kuid seda ei saa öelda Nõukogude-aegse paberimajanduse kohta. Ka need tuleks korda teha.

Mis on kolm olulisemat asja, et püsida selles eas reipana?

Töö, tervislik eluviis ja tahtmine. Samas, ega ma väiksest napsist ära ei ütle. Väga oluline on ka kindel rezhiim.

Mis eristab tänaseid ametnikke 60 aasta tagustest?

Mulle tundub, et toona olid ametnikud inimlikumad ja praegu mõeldakse rohkem nagu iseenda peale.

Mida Sa sooviksid praegustele ja tulevastele riigiametnikele?

Mind häirib liiga suur kaadrivoolavus. Seega sooviksin tänastele ja tulevastele ametnikele rohkem stabiilsust ja järjepidevust. Proovige ettevõetud rajal karjääri teha ja midagi korda saata, ärge jookske iga uue pakkumise peale kohe minema. Vilunud spetsialistid on meie kuld.

Viimati muudetud: 09.05.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)