Mälestagem – Vello Lattik 80

Lattik lõpetas 1961. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kirjanduskursused. Ta elas ja töötas pikka aega Viljandimaal, olles Viiratsis Gagarini-nimelises näidissovhoostehnikumis jurist, ökonomist ja tööline.

Oma esimeste romaanide „Pastoraal mummulisest kleidist“ ja „Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud“ tegevuskohaks oligi Viljandi koos ümbruskonnaga. Romaani „Kuus head inimest“ tegevus leiab aset sovhoosis. Selles, nagu teisteski, kirjutas Lattik enamasti oma kaasaja probleemidest.

Kirjanikuna oli ta ülimalt produktiivne. Vahetult enne siitilmast äraminemist ilmusid tal trükist kaks raamatut – „Messias Järvamaalt“ ning „Kasakas ja neitsi“. Viimast neist esitles autor Viljandi linnaraamatukogus vaid kuu enne surma.

Viljandimaa keskerakondlaste palvel meenutamegi tänases lehenumbris toda kirjameest ja sõnaseadjat. Lattik oli ju ka aktiivne Kesknädala kaasautor, kirjaniku otseütlemisega ja mitte erilise murega oma sõnade tagajärgede pärast – et ausaks jääda. Siinkohal üks Vello Lattiku stiilinäide tema 80. sünniaastapäeva äramärkimiseks!

Kn

KESKERAKONNA JUHT JA JUMAL

Katkend Vello Lattiku 19. juuni 2002 Kesknädala artiklist, kus kirjanik arutleb Edgar Savisaare isiksuslike omaduste üle

Tema kohta võiks öelda muudki märkimisväärset. Ta ei erista sõpru vaenlastest ja on liialt usaldav. Mulle näib veel, et ta pole omakasupüüdlik ega ahne ja ta tahab head.

Kust on kõik see pärit?

Ajasin sel teemal juttu kirikuõpetaja Kalev Raavega.

"Edgari naine ja kogu ta pere on Halliste koguduse kohusetruud liikmed. Savisaar täidab liikme kohustusi täpselt: käib armulaual ja maksab maksu," rääkis Raave.

Minu küsimus oli, miks just Halliste kogudus.

Esiteks olid nad koos Rahvarindes ja Savisaar aitas kirikut ehitada. Kiriku ehitus oli jõudnud lõppjärku, kui tekkis kõige raskem moment, sest raha oli otsas. Ühel päeval sõitis kiriku ette autode kolonn. Savisaar oli siis juba peaminister. Raave võttis nad vastu, pani istuma ja rääkis neile oma muredest.

Savisaar olevat küsinud

Küsinud, et kui palju on tarvis. Ehitajad rääkinud 200 000-st, Raave küsis 300 000 krooni. Savisaar vaikis ega öelnud, kas raha tuleb või mitte. Kolme päeva pärast helistati rahandusministeeriumist ja rääkima hakkas üks ministri asetäitjatest: "Raha on teile eraldatud. Sõitke Tallinna."

Ehkki Raave ei olnud esitanud ühtegi ametlikku taotlust ega põhjendust, sõitiski ta pealinna ja saigi raha.

Minu küsimus Raavele oli, miks Savisaar seda tegi.

"Ta tunneb lapsepõlvest kiriklikke kombeid ja palveid. Ta mõistab, et tähtis pole ainult igapäevane leib. Ta sai aru, et sellest ei tule ainult kirik, vaid ka kultuuriasutus oma kooli, kooride, kontsertide ja näitustega," olid Raave selgitavad sõnad.

Tahtsin ka teada, kas Savisaar on usklik inimene. Raave arvates ei ole õige küsimust sel moel esitada. Kirikul pole tarvis inimesi, kes koputavad endile publiku ees rinnale ja kuulutavad, et nad on usklikud. Savisaar kannab usku oma südames ja see tuleb talle kasuks ülekohtu ja tänamatuse meres, mis talle osaks on langenud.

Jaga |