Kuulajate-vaatajate zhürii huvitava uudise otsinguil

TIINA TAMMAN,      01. detsember 2004


Miks ei võiks uudis olla huvitav? Miks ei räägita meediaarutlustes, mida Eestis on arvukalt, et näiteks eetriuudis võiks huvitav olla? Huvitav just vaataja või kuulaja seisukohast, keda on hoopis arvukamalt kui tegijaid.

Meediaarutlused kipuvad ikka arvustama professionaalset taset tegija poolt vaadatuna, mis pole küll vähem tähtis, ent kuhu jääb siis kuulaja-vaataja? Kui tegija ise uudiseid ei vaata ega kuula, ei näi ta ka taipavat, kui esitlus on igav ja lohisev.
Mind paneb imestama, kui palju loetakse eetris ette statistikat. Ikka veel, ka täna. Olgu see siis keskmine palk või uue laeva suurus – ikka number numbri järel. Vaatajal-kuulajal on seda raske jälgida, veel vähem siis aru saada.
Samas võib arvudest hoopis huvitavamatki teemat eetris halvasti esitada. Ajakirjanikul ei ole ju mingit kohustust ette kanda kogu teadaolevat informatsiooni, nagu seda tehti mitmes kanalis hiljutise Õismäe pommipanija puhul, kes õhkis iseenda, noore politseiniku ja politseikoera. Eks ole ajakirjaniku valida, mida ta oma eetriuudisesse sisse paneb ja mida välja jätab. Pommipanija ilmus ja kadus sündmuskohalt seletamatult ning niigi segase loo avamisele see kuulaja-vaataja seisukohast midagi kaasa ei toonud. Mulje jäi, just nagu kardaks ajakirjanik infot välja jätta, selle asemel et olla kuulajale-vaatajale n-ö tõlgi eest, juhtunut kokku võtta.

Eetriuudisetegija stipendium läks Tiina Jaaksonile
Sellepärast oli meie neljaliikmelisel žüriil hea meel määrata tänavune eetriuudisetegija stipendium Tiina Jaaksonile ETV-st. Terve aasta jooksul on Jaakson teinud arvukalt arusaadavaid poliitikauudiseid, nende seas ka paar silmapaistvat. Intervjueerida ühe uudiselõigu tarvis Konstantin Provalovit ja Trivimi Vellistet Tallinna "vabastamise" päeval 22. septembril oli tubli. Ükski teine kanal seda ei teinud. Ka 2. novembril, kui sai teatavaks Reformierakonna ja Res Publica jaanuaris allakirjutatud ühinemisplaan, oskas Jaakson intervjuude kaudu avada leppe tagamaid.
Meie neljaliikmeline žürii tegutseb kui kuulajate-vaatajate kogum. Kuulates sellesama Reformi ja Res Publica uudist erinevatest allikatest 2. novembril, leidis üks meist, geoloog Anto Raukas, et Eesti Raadio ja TV3 olid uudist kajastanud väga sarnaselt. Professionaalselt küll täiesti korralikult, mitmeid poliitikuid intervjueerides, ent samas nii pikalt ja neutraalselt, et uudise sisu ja kuupäevade tähtsus jäid hoopis tahaplaanile.

Ajakirjanikul on võim ja vägi
Mina kui professionaalne kuulaja-vaataja (töötan selles ametis BBC-s) olen ammu arvanud, et Eesti eetriuudis peab loobuma mingi utoopilise objektiivsuse tagaajamisest, milles probleemi olemus, asja iva, kaotsi lä'heb. Ajakirjanik teeb ju pidevalt valikuid, mis on ikkagi subjektiivsed. Viis, kuidas uudist rahvale esitada, seda huvitavalt (või igavalt) serveerida, on ju ajakirjaniku teha.
Sellepärast on ääretult kahju, et Kanal 2 otsustas oma uudisteformaati muuta, nii et vaid pindmine kiht alles jääb. Mõne uudise puhul võib ju sellest piisata, ent enamik uudiseid vajab ikka tausta, lahtiseletamist.
Meie eetriuudiseid toetav žürii ootab, et tuleval aastal tekiks ajakirjanikke, kes avaldaksid ise soovi stipendiumi saamiseks. Käsitlemist ootavaid teemasid jagub, kiriku rollist kohtutemaatikani välja. Kõik mahuksid uudiste formaati, kõiki saaks siduda mingi sündmuse külge.
Uudisetegijal pole mingit põhjust oodata, kuni Toompealt või BNS-ist uudis kohale tuuakse. Ta võib ise minna ja uurida, nagu tegi mullune stipendiaat Vahur Lauri, ka juhtumisi ETV-st.
Ajakirjanikul on võim ja vägi ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida, hinnanguid anda, suunata ja õpetada. Televaatajad ja raadiokuulajad oleksid tänulikud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)