Nädala juubilar OTT KOOL 85

Paljuski seda silmas pidades valiti ta 1999. aastal üheks 20. sajandi nimekamaks virumaalaseks ehk Viru Vägevaks. Ott Koolile sai osaks elukeskkonna päästmiseks käivitunud dramaatilises protsessis võtmerolli mängida. Tema järjekindlusest kujunes pikaajaline ja pühendunud tegevus eelkõige maaelu ja loodust lahti mõtestava mikrofonimehena, aga ka publitsisti ja näitekirjanikuna.

Ott (ametlikult: Otto) Kool sündis 12. novembril 1930 Toolse külas metsavahi peres. Teatavasti oli Toolse Kabala kõrval paik, kuhu NSV Liidu majandusstrateegid ja küllap ka nende eesti-en-es-ve-lastest mõttekaaslased kavatsesid rajada mammutkaevandused fosforiidi hankimiseks.

„Kuna Kool oli suur loodusesõber, läksid talle hinge ka Pandivere allikaveed. Kui tollane Rakvere RSN TK esimees MS kirjutas alla Kabalasse katsekaevanduse rajamise kohavaliku aktile, kirjutas Ott Kool näidendi „Tambu Elle, ma tahan sinuga rääkida“. Näidend rääkis Pandivere allikate vajalikkusest, nende hoidmisest ja kaevanduse rajamise mõjudest allikaile.“

Nii kirjutab ajakirjas Akadeemia avaldatud uurimuses „Armastatud ajakirjanik Ott Kool kaasteeliste mälestustes“ tema tütar Oliivia Kool.

1987. aasta 26. veebruaril Ott Kool juhatas Eesti Raadio Valges saalis pressikonverentsi, mida peetakse fosforiidisõja stardipauguks.

„Tahaks kõvasti häält tõsta, nähes, kuidas suur osa Eestimaast muudetakse tööstuskõrbeks.“ Selliste sõnadega juhatas ta sisse Eesti ajalugu mõjutanud meediasündmuse.

Kooli otsekohesus ja autoriteet tekitas suures osas rahvas austust, tema vaenlasi pani aga hirmu tundma ja ühtlasi ähvardama. Nii tuli raadiomehel mitmel korral täis pumbata katkitorgatud autokumme. Mõnes „hoiatuses“ otse ähvardati talt elu võtta. Nii leidis Eesti Raadio Virumaa korrespondent Ott Kool oma koduukse vahelt kirja: „Kui sa veel kord tuled meie puuraukude juurde nuuskima, et ülemuste ja rahva ees aupaistet teenida, siis ütle oma ajakirjanike kambale, et pangu nad sulle pärjaraha kokku.“

Raske öelda, kui tõsine see ähvardus oli. Kool aga ajas oma joont edasi. 1988. a pälvis ta Missioonipreemia fosforiidisõja temaatika kajastamise eest.

Taasiseseisvumisaja pöördelistes sündmustes valiti Kool Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assambleesse.

Edgar Savisaar on raamatusse „Peaminister“ valinud Ott Koolilt järgmise tsitaadi: „Mulle pole kunagi meeldinud kategoorilised seisukohad, küll aga küsimused. Mõtlev inimene oskab küsida ja peita küsimustesse ka vastuse. Et säiliks lootus ja tahe tegutseda. Sellistele küsimustele saate ka vastused, kui kohtute erakonna juhtivate poliitikutega.“ Kool kutsus virumaalasi nimelt kohtumisele Rahva-Keskerakonna poliitikutega.

On see nüüd eesnimest tingitud sõnamäng, kuid oma lemmikloomaks on Ott Kool nimetanud karu. Hunt on aga teda ajendanud mõlgutama selliseid mõtteid: „Ikka on neid, kes lähevad üksinduse eest inimeste hulka ja leiavad keset tunglemist veel suurema üksinduse. On vaja hoopis inimeste juurest ära minna. Metsa. Üksiku järve kaldale. Mere äärde. Ainult sellist teed pidi pääseb välja üksindusest. Tagasi inimeste juurde.“

„Tuhat võimalust on midagi tegemata jätta, üks – alati midagi kogu hingega ja tähelepanuga teha. Palun ärge unustage, et maailm on materiaalne ja avastatav, et iga inimene peab selle enda jaoks ikka jälle uuesti avastama,“ kirjutab Ott Kool 1967. aastal ilmunud jutukogumikus „Tähed allikas“.

Esimene kirjutis „Tuisk“ ilmus Ott Kooli sulest 1958. aastal ajakirjas „Noorus“. Kool on ise meenutanud, et kirjutas selle metsas kännu otsas töökäsuplangi paberile, ja tunnistanud, et hilisemad kirjatööd sündisid tal hoopis suurema vaevaga.

Koolil polnud akadeemilist ajakirjanikuharidust, ka kõrgharidust mitte, küll aga läbis ta põhjaliku ja karmi elukooli. Pärast Karepa koolis seitsme klassi lõpetamist õppis ta Kohtla-Järve tööstuskoolis elektrikuks. Hiljem õppis ka õhtukeskkoolis. Kool töötas elektrimontööri õpilasena tsemenditehases „Punane Kunda“ ning pärast armeeteenistust Rakvere Metsatööstuskeskuses. Esimeseks ajakirjanduslikuks töökohaks (1961) sai ajakiri „Noorus“. 1963. a kutsuti ta tööle Eesti Raadiosse.

Internetis on kuulata omaaegse uudistesaate „Vikerkaja“ reportaaž Ott Kooli 60. sünnipäevast, reporteriks põlvkonnakaaslane Hubert Veldermann.

Saaremaa ajakirjanik Aare Laine räägib selles raadioloos, et kingib Ott Koolile Saaremaa leiva ja võrdleb ka teda ennast selle leivaga. Uudistetoimetuse juht Ain Saarna nimetab Ott Kooli teeneks raadiotoimetuse näitemängu panekut (näidend „Reporterid“, mängitud Endla teatris).

Uut sajandit nägi Ott Kool vaid napilt – ta läks manalateele 29. augustil 2000. Mõned kuud hiljem koostas temast mälestussaate Riina Eentalu. Saates nimetab agronoom Õie Reineberg Ott Kooli muhedaks ja säravaks inimeseks, kelle juurde intervjuule minnes ei teadnud kunagi, millest vestlus tuleb, aga Kool ise oli teema mõistagi põhjalikult läbi mõelnud.

Ott Kool oli andekas ja suure südamevaluga raadioajakirjanik omas ajas. Küllap peitub tema ajakirjanduslikus ja kirjanduslikus loomingus mitmeidki väärt mõtteteri tänapäevaste probleemide rägastiku lahtiharutamisteks ja nendest jagusaamiseks.

JAAN LUKAS

Jaga |