Jõuline ja lootusrikas „Mina jään!“

Mäletan kaugemaidki vabakslaulmisi... 1960. aasta üldlaulupeo ilmaga võrreldes on tänane ilm ikka väga hea – tsiteerin oma raamatut „Siin, seal ja Siberis“:

„Vaatamata sellele, et oli sügav stagnaaeg; vaatamata sellele, et Stalin oli vahepeal juba „teise ilma“ jõudnud ja oode Stalinist enam laulma ei pidanud, tuli meil ikkagi punalippude lehvides Lenini parteist laulda. Ometi oli pikkadel okupatsiooniaastatel laulupidu üks vähestest võimalustest eestlasel ennast eestlasena tunda ja eestlaste pikaajalise laulupeotraditsiooni kaudu nüüd hetkeks muremõttedki unustada ja hingel hõisata lasta ning selle traditsiooni abil ka kaude oma vabaduseihale väljund leida, ja võimude vastu seeläbi protestidagi – seda küll paratamatult omal moel.

Seekordse laulupeo äparduseks oli aga see, et peo rongkäiku tabas ränk paduvihm – nagu hiljem kuluaaridest kostis, olevat ilmateadet teadlikult „ilustatud“ – nii nagu nõukogude inimene, nii ka nõukogude ilm (!) ei tohtivat kunagi halb olla. Vihmahoog tabas rongkäiku, kui Tallinna lauljad rongkäigu peas olid juba kaitsva laulukaare alla jõudmas, samas Tartu laulurahvas rongkäigu keskel sai endale kõik kaela, mida vanajumal ülevalt alla saatis.

Mäletan, kandsime rongkäigus pikka punaloosungit – võib-olla „Slava KPSS!“ („Elagu NLKP!“) – selle tõmbasine endile nagu vihmavarju pähe – see andis märjaga värvi – olime värvist kirjud ja valgele triiksärgile joonistus vormikuue punane ornamentika, ja nii tugevasti, et hiljem ka pestes välja ei läinud! Kui kaare alla jõudsime, ei olnud vahet, kas seisad lagedal paduvihma käes või kaare all – kuiva kohta ei leidunud nagunii kellelgi. Aga kaare all meil igav ei hakanud – esimene ühiskõnelemine oli: „Katus tilgub läbi, katus tilgub läbi!“ Kuigi teadustati, et tänane kontsert lükkub homsele, ei tahtnud keegi lahkuda – edasi alustasime ühiselt lõbusamaga: „Sest ma nagu linnukene igatsen su järele!“ – siis järgnes isetegevuslikult kogu parem repertuaar esitamiseks – iseendale, sest vaid puude varjus võis vähest publikut näha – aga kindlasti jäi sel õhtul esitamata „Au Lenini parteile“ – see oli ja jäi meile ikka vabatahtlik-sunduslikuks nomenklatuurrepertuaariks. See läbimärgadena laulmine toimus ju puhtalt lauljate endi initsiatiivil, meie tublid dirigendid lihtsalt „allusid“ laulurahva tahtele ja käisid kõik kordamööda juhatamas. Aga ööbimiskohtadesse me lõpuks ikka jõudsime ja seekordne öö kulus küll riiete kuivatamiseks ja triikimiseks, et hommikul taas normis-vormis olla.“

(Võrdluseks sobib eilne päev seekordsel vihmasel peol, kui samuti vihma tõttu ära jäänud teine tantsupeokontsert asendati Vabaduse platsil isetegevuslikult ja emotsionaalselt omaloominguga.)

„Hommik oli ilus – nii ilma kui ka tuju poolest ja päev tõotas pikk ning väsitav tulla – tuli ju eilnegi võlg rahvale nüüd ühe korraga esitada – Lasnamäe nõlv oli rahvast pilgeni täis, nagu nüüd headel laulva revolutsiooni aegadel. Eredalt on meelde jäänud kontserdi lõppakord: kui eeskava oli ammendunud ja lisapaladki esitatud ning peojuhi tänusõnad lauljaile ja publikule edastatud koos meeldivate kojujõudmissoovidega – ometi  vaatamata pikale päevale ei ükski laulja ega kuulaja hakanud kodu poole astuma. Kõik olid ootusärevuses, esitamata oli ju veel juba eelmistest kordadest rituaaliks saanud Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Vaikus oli natuke ärevusttekitav. Maestro istus nukralt esireas. Ühendkoorid alustasid lõputut skandeerimist: „Mu isamaa on minu arm, mu isamaa on...“ Keegi ei liikunud paigast ka pärast õhtujuhi mitmekordseid manitsussõnu hakata kodu poole astuma. Ja nagu kokkulepitult alustasid ühendkoorid täiel häälel ilma dirigendita laulmist. Vist alustasime teist salmi, kui Ernesaks jooksis üles pulti, ja nüüd juba veel võimsamalt laulsime koos lõpuni. Rahvas seisis nagu hümni lauldes ega plaksutanud... Nüüd ei olnud vaja enam kellegi manitsussõnu, ja meeste „Hakkame, mehed, minema...“ saatel astusime lavalt alla.

Läks palju aastaid mööda, enne kui sain teada, mis tegelikult tookord kulisside taga toimus: Gustav Ernesaksa juubelile pühendatud artiklitest lugesin, et kui mitmel eelmisel laulupeol oli „Mu isamaa...“ repertuaaris, siis seekord (1960) esimest korda ja Moskvast peole sõitnud kultuuriministri Furtseva karmil käsul keelati „Mu isamaa...“ kui natsionalistliku laulu laulmine. Kui ühendkoor omal algatusel oli esimese salmi laulnud, olevat Arnold Green, kes istus Furtseva kõrval, müksanud Ernesaksa, et mingu juhatagu lõpuni. Stalini aegu läinuks see kellelegi maksma 25+5, nüüd aga Hruštšovi sula aegu siiski nii hull enam ei olnud ja kedagi maha ei võetud, kedagi ei arreteeritud... Juba siis alustas Eesti rahvas enda vabaks laulmist.“

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Kirja pandud tänavu 2. juulil, suure kontserdi aegu.

[fotoallkiri]

Lauluväljaku nõlval istuv Laulutaat Gustav võib taaskord rahul olla: loomingulisi püüdlusi ja vaevanägemisi, et laulupidu saaks ikka laulurahva vääriline, on taas krooninud edu – mälestus tuletornis leegitsenust on kustumatu, täites kõigi osasaajate südant rõõmu ja õnnetundega.

Foto Tiit Maksim

Jaga |