Miks küll härra Ederma ei salli Keskerakonda?

UNO KIVIK,      27. veebruar 2002


Seda lugu pani mind kirjutama Kesknädalas 13.02.02 avaldatud Vello Ederma (Washington) arvamusavaldus internetileheküljelt, kus ta süüdistab Keskerakonda sõimus väliseestlaste aadressil. Mis muide ei sega teda ennast kasutamast halvustavaid sõnu ja mõisteid nagu "keskid" ja "nende Suur Juht" jne.

Minul on 74 eluaastat turjal ja elutee, mille kestel olen olnud, piltlikult öeldes, ühe jalaga Siberis, teisega Läänes. Minu isa lasti maha 1942 Sverdlovski sisevangla keldris (see saatus tabas väga paljusid esimese iseseisvusaja tegelasi). Minu ema puhkab Saksa kodanikuna ühe Lübecki linnakalmistu mullas. Mina ise olen teoorja staatuses viibinud kaks satsu a´ seitse aastat Siberis, vahepeal aga ka vangitapid ja vanglad läbi käinud. Mul on Saksamaal kolm poolõde, kellega olen Saksamaa risti- ja põiki läbi sõitnud ja muuhulgas ka kohtunud nii eesti kui ka balti päritolu pagulastega. Usun, et elukogemus lubab mind kritiseerida hr Ederma seisukohti.

Kolm võrdväärset ühiskondlikku jõudu

Enne lõplikku pensionile jäämist õpetasin kuus aastat gümnaasiumis ajalugu. Õpetasin, et Eesti riiklik iseseisvus taastati aeganõudvat ja keerulist teed pidi kolme võrdväärse ühiskondliku jõu pingutuste tulemusena. Kõigil ajahetkedel oli neil oma taktika ja strateegia, eesmärk püsis aga ikka üks.
Esimeseks jõuks olid Läände pagenud eestlased. Need inimesed olid saabunud kommunistliku diktatuuri eest vabasse maailma paljaste kätega, neil tuli endale uues ühiskonnas koht kätte võidelda ja oma elule majanduslik alus luua. Kuid nad ei kõhelnud küllalt arvestatavat osa oma energiast ja ka kogutud varast ohverdamast Eesti asja ajamiseks, meie iseseisvuse idee üleval hoidmiseks ja teadvustamiseks Läänes ning rahvusvahelistes organisatsioonides.
Teiseks jõuks olid kodueestlastest dissidendid, kes oma vabadust ja heaolu ohtu seades ütlesid valju häälega välja tõed, mida paljud olid juba unustamas või soovisid koguni maha salata. KGB "korjas" nad meie hulgast välja. Nende ennastsalgavus oleks osutunud asjatuks, kui ei oleks olnud ka kolmandat jõudu.
See kolmas oli kõige arvukam, aga ka kõige ettevaatlikum ja kavalam. Ta oskas nõukogude tegelikkuse tingimustes samm sammult püstitada eesmärke, mis balansseerisid veel kuidagi hetkel lubatu piirimail. Nii oli võimalik vältida koheseid hävitavaid lööke nõukogude impeeriumi poolt ja koguda jõudu ning toetust väljastpoolt . Organiseeritud massiüritused aitasid inimestel vabaneda aastakümnetega sisendatud hirmust ja arendada kodanikuallumatust.

Kodu- ja väliseestlaste ühtsus on kadunud

Neil aegadel olime valmis üksteisele kaela langema ka lihtsalt sellepärast, et olime kõik ühed eestlased - kes kodumaal, kes Läänes, kes Siberist või Gulagist tulnud.
Täna me enam ühed eestlased ei ole. Või ei taha olla. Kui 1999. a Riigikogu valimiste ajal toetas Isamaaliitu kodueesti valijatest 16,1%, siis 3230 valimistel osalenud väliseestlasest toetas seda erakonda koguni 69,3%.
Millest nii suur eelistuste erinevus?
Kõigepealt pole 3230 inimest kogu väliseestlaste kogukond. Nüüd, kus ei ole enam hirmu Eestisse tagasi pöörduda (aga uuel asukohamaal on juba liiga kaua ja liiga hästi sisse elatud), ei pea arvestatav osa kunagistest pagulastest õigeks piiride, merede ja ookeanide tagant Eesti sisepoliitikasse sekkuda.
Hr Vello Ederma viimaste hulka ei kuulu. Talle meeldib Isamaaliit, talle meeldib Toomas-Hendrik Ilves, aga talle ei meeldi põrmugi Keskerakond, talle ei meeldi Edgar Savisaar.
Kui tegemist oleks hr Ederma kaasasündinud sümpaatiatega või antipaatiatega, võiks jutu siinkohal lõpetada. Aga ilmselt on üdi selles, kust saab hr Ederma oma informatsiooni. Või kust ta seda saada tahab ja kust ta ei taha.
Võib-olla härra Ederma ei teagi, et 1992. a rahareformi käigus inimestelt kokkukorjatud vähemalt 1,6 miljardit vene rubla (mis oli sel ajal Venemaal käibiv raha ja mille ostujõud oli reformi hetkel vähemalt 12 miljonit $) sahkerdas Mart Laari esimene valitsus maha nii, et Eesti riik sai lõpuks ainult 0,92 miljonit $. Võibolla ei tea ta ka seda, et isamaaliitliku kodakondsuspoliitika tulemusena on meil täna 70 000 riigikeelt mitteoskavat Eesti kodanikku.

Kõik, mis seaduslik, ei pruugi olla sünnis

Ma ei saa siia jätta lisamata lugu, kuidas peaminister Mart Laar sel suvel 14. juunil leinatseremoonial leinava Linda kuju ees mind avalikult südamepõhjani solvas.
Nimelt minu ettepanekul otsustas Keskerakonna juhatus sel päeval ka omalt poolt pärja panna. Läksime koos Küllo Arjakasega. Mina kui 14. juuni 1941 küüditamise üle elanud ohver pidin ja tahtsin võtta sõna. Juhtus nii, et pärjaga olime kõigist Eesti erakondadest ainukesena kohale tulnud. Kõnet pidades jäi Mart Laari pilk meie peale korraks pidama ja ta kuulutas: "...nüüd nad tulevad naeratus näol silmakirjalikult meiega leina jagama."
Justkui oleks kommunismiohvrite mälestamine ainult tema privileeg, mina keskerakondlasena leinajate ringi ei mahugi!

Hr Ederma püstitab ka varade tagastamise probleemi. Ka mina olen kandnud siin taasiseseisvunud Eestis "õigustatud subjekti" tiitlit. Kuid ma ei pidanud õigeks oma isale kunagi kuulunud talu maade tagasi nõudmist.
Isa oli mind õpetanud, et mitte kõik, mis hetkel võib olla seaduslik, ei pruugi olla samal ajal sünnis. Parimaks näiteks ajaloost on seadustatud orjus USA-s, mis kestis Kodusõjani ja mis leidis valdava enamuse ameeriklaste poolt ammu enne hukkamõistu. Ma tahtsin vaid saada asendusmaana minu elamu krundi ja väikse lapi kartulimaad, mida olin üle 15 aasta harinud.
Krundi sain ostueesõigusega osta, kartulimaalapi erastamisega aga väliseestlasest endise maaomandi pärija nõus ei olnud. Kui palusin teda lõunasöögile, et sõbralikult asja arutada, oli ta esialgu nõus tulema, kuid hiljem keeldus. Ta lisas, et keeldudes isa talumaad tagasi nõudmast, olen teinud lihtsalt "rumala kauba".

Omandil on pärijatega õiguslik ja omanikega töine seos

Eesti Maarahva II Kongressi kõnepuldist ütlesin, et omandireform on vääraks kujunenud. Tagastada varasid endistele omanikele on valdavalt võimatu - 50 aastaga on enamus neist juba manalateed läinud.
Tagastati peamiselt pärijatele, kellel on omandiga vaid õiguslik seos. Aga ükski vara ei seisa 50 aastat iseenesest püsti, ükski põld ei kanna vilja, kui teda vahepeal ei harita. Varadega on olnud teistel inimestel 50 aastat töine seos. Ka seda oleks tulnud arvesse võtta.
Olen kuulnud lugu ühest Bermuda saartel elavast väliseestlannast, kes, saanud Tallinnas tagasi vanematele kuulunud maja ja ajanud üürnikud sealt välja, müüs maja otsekohe ühele inimesele, keda hr Edermale sümpaatsed poliitikud nimetavad tavaliselt okupantideks.
Või võtame tuntud Austraalia eestlase hr Nikolai (Hillar) Semjonovi (Semenov) maja tagasitaotlemise loo. Teatavasti läks ta "umsiedlerina" 1941 Saksamaale. Nagu minu emagi.
Ainult Semjonov ei usaldanud sinna jääda, läks edasi Austraaliasse. Ta ei oodanud ära aega, millal Saksamaa sõjarusudest tõuseb ja "majandusime" kaudu heaoluriigiks saab. Siis kompenseeris Saksa riik - nii rääkis mulle minu ema - oma kannatada saanud kodanikele teatud mõõtkavas kaotsiläinud varad, mida vähegi suudeti ära tõestada. Nii et lahkunud kiiresti Saksamaalt, tegi ka hr Semenov "halva kauba".
Niisiis, paljude väliseestlaste varade tagasitaotlused, mis on küll hetkel kehtivate Eesti seadustega kooskõlas, kuid nii mõnigi kord ei ole kodueestlaste silmis sündsad, on tekitanud pahameelt, mis on kahjuks jäänud väliseestlaste suhtes üldistavaks ega ole jõudnud tihti õige adressaadini. Siin ei ole Keskerakonna süüd, süüd tuleks hr Edermal otsida omameeste ridadest.

Savipotte teevad vaid jumalad

Lõpuks vastan hr Ederma väitele, et (T-H) "Ilvese taip ja analüüsisuutlikkus on mitmed pead kõrgemal kui ühelgi praegusel tegelasel".
Kodueesti poolt vaadatuna asi nii rõõmus välja ei paista. USA, Saksa, Inglise, Prantsuse jt riikide välisministrid peavad vajalikuks diplomaatilist suhtlemist Venemaaga. T-H Ilves seda kas ei tahtnud või koguni ei osanud teha. Välisministrina tegi Toomas Hendrik Ilves lätlasi ja leedulasi solvavaid avaldusi. Balti ühtsuse puudumine oli 1940. a Eesti välispoliitika üks saatuslikest vigadest. Ka kõige erinevamad väikerahvad võivad naabritena koostööd tehes enda summaarset kaalukust rahvusvaheliselt tõsta. Tuletame siinkohal meelde Beneluxi maid.
Viimastel päevadel olen tugevasti kahtlema hakanud Toomas Hendrik Ilvese diplomaatilise tegevuse edukuses Lääne suunas. Kui ikka VIII taliolümpiamängude avatseremoonia ajal USA telekommentaatorid nimetavad meie sportlasi tulevat ühelt maalt, mis on "endine nõukogude vabariik", siis diplomaatiline selgitustöö USA-s on olnud vilets. Ja seda maal, kus ta peaks tundma end kui kala vees.
Aastaid tagasi ühel seminaril arutasime hr Kalev Stoisescuga, kuidas Läänes selgitada, et meie olime II maailmasõjas niisamuti okupeeritud, nagu Austria ja Tshehhoslovakkiagi. Härra Stoisesscu, kes sai pärastpoole Eesti suursaadikuks USA-s, lubas minu poolt pakutud mõtteskeemi välisministeeriumis arutada. Ilmselt ollakse seal aga arvamusel, et savipotte teevad ainult jumalad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (41)